Minu personaalküsimus oli “Tartu Postimehes” kirjas – jutt käib kolleegidele-sõpradele-tuttavatele saadetud kirjast, milles esitan lingi oma isiklikule veebilehele ja seal leiduvale valimisreklaamile. Mainin igaks juhuks siiski, et tegemist ei ole ülikooli, erakonna, linnavolikogu või Riigikoguga seotud kodulehega, vaid isikliku veebilehega (must.history.ee). Jah, viite sellele esitasin kahjuks ametiaadressil. Mis teha, oleme harjunud omavahelises suhtluses seda aadressi laialt kasutama ja suurem osa kolleegidest ütleb, et neil mingit era-aadressi ei olegi.
Luban, et seda kanalit valimisreklaamiks edaspidi ei kasuta – osunduse kodulehele saab tõepoolest ka ajalehereklaamis edastada ja siis saavad pahased kiruda ajalehte, mitte “postkasti risustajaid”. Vabandan veel kord, sest olen ka ise korduvalt pahaselt urisenud, oma töö-postkastist igasugust rämpsu leides. Tõstan edaspidi enesekriitika lati oluliselt kõrgemale.
Sain oma kirjale palju vastuseid ja peaaegu kõik neist olid konstruktiivsed. Enamus on toetavad (“tehtud”), mitmed ka positiivselt kriitilised, neli kurjad. Positiivne kriitika tähendab akadeemilisele perele omast konstruktiivset kriitikat, kus lahkesti selgitatakse, mida tuleks teisiti teha.
Kõige enam soovitatakse mul oma erakonna juhatusele seletada, et “populistide toomine valitsusse ei olnud hea mõte”.
Veel seletatakse, et see kiri oleks tulnud kirjutada varem, mitte e-valimiste eelviimasel päeval, kui suurel osal ülikoolirahvast juba hääletatud.
Nõuti ka tagasisidet – “kui valitakse, kas Sa tegelikult lähed?”. Veel paar inimest teatasid resoluutse otsekohesusega: “Sind on siin rohkem vaja!” (pärast mida mõni innustas raamatuid kirjutama, teised parlamendis või linnavolikogus jätkama). Ja veel: “Õige mees, aga vale partei!”.
Konkureerivate erakondade esindajatega tekkis pigem sõbralik-tögav vestlus, aga ühe kandidaadi usaldusmees oli kuri.
Veel oli nostalgilisi mälestuskillukesi, juhust kasutades küsiti koguni nõu Eesti ja kodumaa arhiivides töötamiseks.
Summa summarum: poliitik peab suhtlema, kirjavahetust pidama, enda ja oma erakonna arvel tehtud kriitika kokku koguma, seda analüüsima ja arvestama. Aga seda saab tõepoolest teha pool- või veerand-tuttavate inimeste tööposti kasutamata.
Olen tänulik Tartu Postimehele ja Kaspar Koortile tasakaalustatud ülevaate eest (võinuks ju ka nõiajahi välja kuulutada).
Samuti tänan Tartu Ülikooli akadeemilist sekretäri Andres Soosaart tasakaaluka kommentaari eest ja kinnitan omalt poolt, et haritud inimesed saavad ka leebel toonil tehtud märkustest aru.
Tartu Postimehe artikli tekst täies mahus (päis vaata ülal).
Tartu ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide ning sotsiaalteaduste valdkonnas töötavate inimeste töömeilile saabus hiljuti kiri Euroopa parlamenti kandideerivalt professor Aadu Mustalt. Kirjas rõhutab keskerakondlane Must, et tegemist pole valimisreklaamiga, kuid palub siiski adressaatidelt toetust.
Kirja alguses ütleb Must enda tutvustuseks, et on olnud pool sajandit tartlane ja 43 aastat Tartu ülikooli õppejõud. Praegu ajalooprofessor ning riigikogu kultuurikomisjoni esimees. Seejärel lisab, et kandideerib europarlamenti.
Must rõhutab kirjas, et on riigikogu kõnetoolist korduvalt pidanud kolleegidele meelde tuletama, et teadus ei ole ainult matemaatika, keemia või muud täppisteadused ning ilmselt on mitme ühiskonna ees seisva probleemi põhjuseks just humanitaar- ja sotsiaalteaduste rolli alahindamine ühiskonna stabiilse arengu tagamisel – mõnedel [poliitilistel jõududel] on seda raske mõista.
«Künname Sinuga ühe ja sama kõrghariduse põllu kõrvuti asuvaid vagusid. Eks see julgustabki mind akadeemilisele inimesele omast tagasihoidlikkust natukene maha suruma ja Sinu toetust küsima,» võtab Must kirja tuuma kokku. Ta lisab, et hoides kinni heast tavast valimisreklaami ta oma kirja ei lisa (küll on seal lingid Musta koduleheküljele – KK).
Üks kirja saanud ülikooli töötaja, kes ei soovinud oma nime avaldada, näeb asja siiski teises valguses. «Mis see siis on, kui mitte valimisreklaam?» küsis ta.
Aadu Must kinnitas, et enne kirja saatmist küsis ta tarkade inimeste käest, mida tohib teha ja mida mitte. «Eelnevalt tuleb saada nõusolek, kas tohib reklaami saata, või siis luua võimalus, kust inimene huvi korral reklaami leiaks. Nii ma tegingi,» ütles Must.
Ta lisas, et kirja saanud olid suures osas inimesed, kellele ta on kirjutanud tööalaselt varemgi.
Tartu ülikooli akadeemiline sekretär Andres Soosaar nentis, et kusagile pole konkreetselt kirja pandud, kas või millises mahus tohib ülikooli koosseisu kuuluv poliitiliste ambitsioonidega kodanik kolleegide seas valimisagitatsiooni teha, kuid üldine akadeemiline tava on, et pealetükkiv oma asjadega olla ei tohiks ning ka ülikooli infokanaleid ei tuleks sel otstarbel kasutada.
«Samas elame suures info liikumise ja vahetamise ajastul ja ka riigikogu valimiste eel kerkis see ülikoolis teemaks,» tõdes Soosaar. Ta rõhutas, et ülikooli üks alussambaid on akadeemiline vabadus, mis tähendab, et inimesed on oma arvamustes ja seisukohtades vabad ja saavad neid esitada. Kuid seejuures ei tohi unustada, et akadeemilise vabaduse kvaliteedi garant on argumentatsiooni kvaliteet ning ülikooli teadlased ja õppejõud peavad sellega oma väljaütlemistes arvestama.