Eeloleval laupäeval, 75 aastat pärast hüvastijätukontserti kõlab Tori kirikus taas Gustav Tohveri esitatud muusika. Seekord juba salvestisena, viimseks hüvastijätuks.
4. mail saadetakse Göteborgi Oscar Fredriku kirikust viimsele teele omaaegne torilane, tšellokunstnik Gustav Tohver. Tema mälestuseks toimub laupäeval, 28. aprillil Tori kirikus mälestusteenistus.
Gustav Tohveri noorusaeg möödus Toris. Tori kalmistul puhkavad tema esivanemad. Siin puhkavad ka tema ema ja isa, õed Juta Must ja Leida Lepajõe.
75 aastat tagasi toimus Tori kirikus Gustav Tohveri tšellokontsert. Kõlasid Edvard Griegi Peer Gyndi kohati valusalt kurvad ja igatsevad helid… Mõni kuulajatest olevat aimanud, et see oli hüvastijätukontsert. Juba mõned päevad hiljem oli Gustav Soomes. Tartu Ülikooli loomaarstina lõpetanud noormehest sai Soome armee veterinaarteenistuse leitnant, hooldusalusteks enam kui sadakond suurtükihobust…
Hetki Gustav Tohveri mälestusteenistuselt Tori kirikus 
Hetki Gustav Tohveri mälestusteenistuselt Tori kirikus. Esiplaanil Kersti Lepajõe, Madis Lepajõe ja Tiit Lepajõe
Hetki Gustav Tohveri mälestusteenistuselt Tori kirikus
Hetki Gustav Tohveri mälestusteenistuselt Tori kirikus
Koostasin Gustav Tohveri mälestuseks CD tema kontsertitest. Failid pärinevad Rootsi Rahvusringhäälingu arhiivist
Hetki Gustav Tohveri mälestusteenistuselt Tori kirikus
Tori kirik on tuntud kui Eesti sõjameeste mälestuskirik. Ka Gustav Tohver oli sõjamees. II maailmasõja ajal oli ta Soome armee veterinaarteenistuse ohvitser
Pärast sõda sai Gustav Tohveri uueks koduks Rootsi. Seal pühendas ülikooliõpingute kõrval ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis õppinud ja hiljem Stockholmi Kuningliku Muusikaülikooli lõpetanud noormees ennast täielikult muusikale. Ta oli esimene tšellist mitmetes kõrgetasemelistes sümfooniaorkestrites, esines koos klaverikunstnikust abikaasa Berit Tohveriga kontsertidel, sh ka Rootsi raadios. Ta on olnud ka Evald Tubina teoste esmaettekandjaks (vt nt: Eduard Tubin. Trubaduuri laul 13. sajandist. 1951. aasta aprillis Stocholmi kontserdimajas).
Oma lapsepõlveaegse kodu, Toriga, seob Gustav Tohverit ka tema looming. Tema mälestusjumalateenistusel Tori kirikus on kavas kuulata salvestust tema op. 51 – Tori kirik. Samuti mitmeid teisi tema ja Berit Tohveri poolt Rootsi raadios esitatud muusikapalasid (Salvestused Rootsi Rahvusringhäälingu heliarhiivist).
Gustav Tohver suri 98. eluaastal oma hubases kodus Göteborgis. Teda jäid leinama abikaasa Berit, tüttar Annika ja poeg Matts, lapselapsed.
Gustav Tohver Pärnus
Torilased, kellel huvi kuulata ühe oma kodukandi andeka mehe muusikat on lahkesti oodatud mälestusteenistusele Tori kirikus. Teenistus algab laupäeval, 28. aprillil kell 14:00.
Gustav ja Berit Tohveri avar elutuba muutus üsna sageli harjutusstuudioks
Gustav ja Berit 1999. aastal. Sellelt pildilt ei saa minusugune nagu arugi, et omal ajal abiellus juba küpses eas välismaalasest mees lausa plikaohtu muusikatudengiga 
Berit oma mehe puusärgi juures. Ta oli igati reibas. Üsna varsti aga lahkus temagi.
Salapärase onu Kusti lugu
Gustav Tohver oli mu onu. Juba poisikesepõlves pakkus tema lugu mulle väga palju mõtlemise ja fantaseerimise ainet. Ema ei tahtnud mulle onust rääkida. Onu ju ei olnud. Mäletan varasest poisikesepõlvest, kui mingi tähtis Vändra ametnik (Vändra oli siis rajooni keskus ja minu kodukoht Tori kuulus Vändra rajooni) küsitles koolimajas minu ema. Kuna elasime koolimajas, siis tundsin ma ennast pärast tundide lõppu ennast kogu suures majas nagu kodus ja seadsin ka ennast kooli õpetajate toas ema ootama. Ema rääkis, et meil ei ole ühtegi sugulast välismaal. Nii vist pidi rääkima, sest ema oli kooliõpetaja ning õpetajaid lasti ametist lahti isegi väiksemate “pattude” eest, kui välismaa sugulaste pärast. See tähendas, et mul ei olnud välismaal mingit onu.
Asi läks põnevamaks, kui mängu tuli tšello. Meil oli “kamorka” kus sai hoida vanu asju. Leidsin sealt vanaaegse šoppeni. Kogemata lõhkusin selle ära. Emal oli kahju, aga mingit karistust ma selle eest ei saanud. Kui ma lammutasin ära uhke kapp-seinakella, et vaadata, mis seal sees ikkagi on, kordus sama. Ema oli kurb, aga midagi kurja ei juhtunud. Muide – mõlemad asjad pärinesid Pajaka mõisa lõpuoksjonist, kus minu vanaisa oli olnud mõisavalitseja. Mis aga selgesti meeles – mõlemal korral luges ema mulle karmilt sõnad peale, et ma tšellot ei puutuks, see oli ema erilise kaitse all. Miks? Aga sellepärast, et varsti tuleb onu Kusti Rootsist tagasi ja siis on tal oma tšellot väga vaja. See oli väikese poisipõnni mõistusele päris paras pähkel. No mõelga nüüd ise – onu, keda meil ei ole olemas ja kes jäi sõjas kaduma, tuleb Rootsist tagasi ja hakkab pilli mängima!
Kui vanaisa, polnud teine veel 60 aastatki vana, hakkas surema, siis saatis onu, keda ei olnud olemas, Rootsist siiski mingeid arstirohtusid. Vanaisa need siiski ei päästnud ja kohalik arst maksis emale kallist raha – need said veel ühte teist hädalist aidata. Siis onu ikka nagu natuke oli. Kui olud läksid leebemaks, siis mingil ajal onu helistas meile. Ema pillis nutta. Ta pillis siis ka, kui raadiost Solveigi laulu kuulis. Hiljem sain teada, et just seda lugu oli Kusti Tori kirikus mänginud, enne, kui Soome põgenes.
Reaalselt sain onuga esimest korda kokku 1989. aastal kui imekombel Rootsi konverentsile pääsesin (see on muidugi täiesti omaette lugu). Onu tuli mulle Göteborgist Stockholmi vastu ja pärast seda sõitsimegi tema kodulinna. Millegipärast oli tagasisõidu edasilükkamiseks möödapääsmatu külastada Soome konsulaati, et sealt minu paberitele mingi “viivituse märge” saada. Uhke oli vaadata, kuidas onu oma Soome medalid rinda lõi ja kuidas teda konsulaadis nagu vana ja väga lugupeetud sõpra vastu võeti – polnud ka ime – ikkagi sõjaveteranist Soome armee eruohvitser!
Onu oli ikka olemas. Kohtusime hiljem korduvalt. Juttu jätkus. Arvasin, et tean tema loost juba kõike. Pärst surma andis Berit mulle üle Kusti eestikeelsed paberid. See oli aga mulle juba täiesti uus, seni tundmatu maailm, mis sealt avanes …