Lahkusin pikal sammul Tartu raekojast ülikooli suunas, kus teised tööülesanded ootamas, kui mind peatas üks nutikas ajakirjanik. Miks ma ära lähen? Kas ma, Tartu Linnavolikogu esimees, hakkasin ehk kartma koolinoori, kes tulid linna keskväljakule kuulutama oma toetust keskkonna säästmisele ja streikima üleilmse prügiuputuse vastu? Kas ma nende üleskutsetega ikka arvestan? Kas nende algatused on vajalikud või segavad mind? Järgnes väga konkreetne küsimus – kas ma ise oma olmeprügi sorteerin?
Kas kliimastreikijaid on vaja?
Mulle Rootsi koolitüdruku Greta Thunbergi ja noorte kliima-streikijate algatus meeldib. Kas seda on vaja? Muidugi on. Kellele siis? Arvan, et eelkõige noortele endile. Aga vajalik on see vaid siis, kui peale nõudmise ja tarkade tõdede teadmise kõrval kaasneb ka midagi sellist, mida me ise saame praktiliselt ära teha. Millegipärast meenub mõttevahetus A.H. Tammsaare Tõe ja õiguse viiendast köitest, kus Vargamäe Pearu arutab poeg Karlaga elu mõtet. “Mina ei saa hästi aru, kellele seda meie vahmiili siia Vargamäele õige vaja on” küsis noorem ning isa seletas, et seda on vaja meile enestele. Kliimastreiki ja hoopis laiemalt kogu keskkonnahoidu on eelkõige vaja meie noortele endile.
Teadagi, keskkonnaprobleemidel on mitu nägu. On globaalne, üleilmne nägu ja on see nägu, mis algab minu enda kodu-ukse taga. Globaalprobleemidel ongi see omadus, et nad mõjuvad globaalselt, aga lahendada saab neid vaid igas üksikus maailma paigas tegutsedes. Kõik algab meist endist.
Kadunud põlvkond
Talupoeglikul ehk siis “matsirahval”, kelle seas minugi juured, oli lihtsam. Minu vanaisa talus oli jäätmemajandus kas siis vanade tavade või otstarbekuse alusel lausa ideaalselt paika pandud. Kui üle jäi midagi sellist, mis veel natukene süüa sündis, läks see sea söögipange. Biolagunev – kompostihunnikusse. Kõver nael löödi haamriga püüdlikult sirgemaks ja läks taaskasutusse, katkine nael “raudasjade kasti”. Jne. Ka ema kooliõpetajakorteri olmejäätmetest neelasid suure osa kompostihunnikud ja vana kompostihunniku otsas kasvas kogu küla kõige suurem kõrvits. Probleemid tulid linnakorteris… Eks see taust seletagi, miks mul võimaluste avanedes oli imelihtne taas fanaatiliseks prügi sorteerijaks hakata ja juba siis, kui neid hästi nagu saada polnud, biolagunevaid prügikotte hankida.
Kampaaniad
Ühiskonnas tasub probleeme lahendada evolutsiooni, mitte revolutsiooniga. Tuleb igas mõttes odavam, kokkuvõttes edukam ja on vähem laipu. Kampaaniatest on siis abi, kui nad suudavad uinujad üles äratada ja ise pärast seda uuesti ei uinu. “Teeme ära” puhul oli jutt pahatihti suurem, kui tulemus. Olen Tartu heakorratalgutel osalenud palju aastaid enne toda “Teeme ära” suuralgatust. Nood varasemad talgud olid asjalikud, läksid suurte jamadeta. Kogutud prügi jõudis prügilasse ja mitte kuhugi Tartu vanale sõjaväelennuväljale tuulte veeretada ja vihmade loputada. Näib, et talgute traditsioon loksub asjalikku vormi.
Tartu linna koristustalgutel … 
… veel enne kampaaniat “Teeme ära!”
Minuga käisid rääkimas mõned tudengid, sooviga koos Tartu Linnavolikoguga käivitada veel üks kena algatus. Linnavolikogu oli just ära kuulanud ülevaate bensopüreeni-uuringutest Tartu õhus ja linnas käisid õudus- ja hirmujutud ahikütte keelustamisest. Ahiküte jääb (ja õpime kuidas seda targemini ja keskkonnasäästlikumalt kasutada). Aga tudengid tahavad tuge tubakasuitsuvaba Tartu algatusele. Eeskujusid leiab juba mitmest ülikoolilinnast. Loodavad, et kuumutatavad tubakatooted aitavad välja tõrjuda kordades kahjulikumad ja mitmes mõttes ohtlikumad “põlevad” sigaretid. Mõelge kui ilus mõte – Euroopa kultuuripealinn võiks olla ka tubakakärsa vaba linn. Loodan, et see algatus saab varsti laiemalt tuntuks ja idee läheb elu, mitte surma poole. Aga selleks tuleb noortel ise asi käsile võtta, lihtsalt nõudmistest jääb väheks.
Natukene suurem maailm
Mul on hea meel, et keskkonnaprobleemid on üha tõsisemalt erinevate asutuste ja otsustus-kogude töölaual. See käib nii Tartu Linnavolikogu ja Linnavalitsuse kui Vabariigi Valitsuse kohta. Olen Eesti esindaja Läänemeremaade Parlamentaarsel Konverentsil. Selle kogu tegevuse keskseks ülesandeks ongi rahvusvaheline koostöö maailma siinse nurga parlamentide ja valitsustega meie keskkonna parema hoidmise nimel. Oleme kaasa töötanud piiriülese koostöö projektidele, mis lõpetasid hiiglaslikud saastevood Pihkvast Peipsisse. Hetkel on laual näiteks Valgevene probleem. Teadagi – just sellest riigist tulevad hiiglaslikud kogused saastet, mida jõgi lahkelt edasi Läänemerre kannab. Mõned arvavad, et Valgevenet ei saa konverentsi vaatleja-staatusse lasta, sest neil on diktatuuririik. Teised arvavad, et partner, kellega on vaja kokkuleppeid sõlmida, tuleks aruteludeks siiski tuppa lubada. Sama konverentsi delegaadina loen materjale, mis ei ole laiemale avalikkusele tuntud. Näiteks Rootsi arstide uurimisülevaadet mikroplastide suurenevast kogusest inimorganismis. Kogunui ajurakkudes.
Sõber luges üle õla, mida ma kirjutan ja küsis, kas ma tahan sellega öelda, et ärgu noored meid õpetagu, et me oleme ise juba väga targad. Ei, seda mitte. Kordan juba öeldut. Mul on hea meel, et meie keskkonnahoiu asjades nõidusunne uinutatud põlvkonnad on ärganud ja teovalmis. Usun, et ka nende teod on tulemuslikud. Ja rahvusvaheliste kogude kõnetoolidest rääkides on palju uhkem ja kindlam tunne, kui meie selja taga on tublid, targad ja teovõimelised noored.