Kogu maailmas tähistati 27. jaanuaril rahvusvahelist holokausti ohvrite mälestuspäeva. Euroopa meedia kajastas seda sünget tähtpäeva ohu- ja muremõtetega. Nii riigijuhid kui ka tuntud kultuuritegelased väljendasid muret ühiskonnas kasvava tigeduse ja vihkamise laine ning juudivastaste väljaastumiste sagenemise pärast. Osa nendest sõnumitest jõudis ka Eesti ajalehtede veergudele.
Eestis on holokausti mälestuspäeva traditsiooniliselt üsna tagasihoidlikult tähistatud. Meie inimestele tundub see mingi sünge unenäona, mis puudutas „kedagi teist” ja oleks nagu toimunud kusagil kaugel. Oleme vaikimisi harjunud mõtlema, et see on juutide (sh Eestis elavate juutide) sünge tähtpäev ja eks nemad seda siis tähistagi.
Eesti vanarahva tarkuse hulka kuulub ütlus, et söönu ei mõista näljast. Sama kehtib „teiste” murede ja õnnetuste kohta. Võõra rahva õnnetust mõistavad need, kes teavad ka oma rahvale osaks saanud samalaadsetest kannatustest, hädadest, terrorist. Ainult nii leiame piisavalt mõtteainet sügavamaks sisekaemuseks, võrdlusteks ja analüüsiks.
Kalendris on üsna lähestikku kaks karmi tähtpäeva: 27. jaanuar – rahvusvaheline holokausti mälestuspäev ning 31. jaanuar. Viimane on üks sünge tähtpäev meie rahvale osaks saanud repressioonide ajalooliste tähtpäevade sünges reas. 31. jaanuaril 1938 võttis ÜK(b)P keskkomitee poliitbüroo vastu salajase otsuse, mis kuulutas eestlased kui rahvuse nõukogude korra vaenlasteks. See otsus vallandas uue repressioonide laine.
Kes olid Venemaa eestlased?
Ega meie inimesed väga hästi teagi, kes olid Venemaa eestlased. Enamasti üllatume, kui kuuleme, et Eesti riigi sünnihetkel moodustasid Venemaal elavad rahvuskaaslased umbes viiendiku eestlaste koguarvust. Neid oli Vene impeeriumi teistesse piirkondadesse sattunud või viidud väga erinevatel põhjustel. Kümmekond tuhat oli 19. sajandil sundasumisele ja sunnitööle saadetud. Suhteliselt rohkem oleme lugenud talupoegadest, kes olevat „vabatahtlikult tühjadele maadele” rännanud. Tegelikult kasutas tsaarivalitsus neid oma koloniaal-, majandus-, rahvus- ja rassipoliitiliste eesmärkide täitmiseks, näiteks selleks, et „meie kollaseid vendi” Kaug-Idast välja tõrjuda.
Üllatavalt vähe on kirjutatud õpetatud eestlaste edulugudest suurel-laial Venemaal. Seda asja seletas omal ajal meie rahvuslik suurmees Jaan Poska: haritud eestlastel puudusid karjäärivõimalused kodumaal, kus neid ahistasid baltisakslased, aga ka vene rahvusest ametnikud. Sellepärast pidid impeeriumis karjääriteid otsima. Ja leidsidki. Tõsi – osa neist sai Venemaal ajutiselt ka „sakslasteks” (sest sakslane olla oli Venemaal kuni ilmasõja puhkemiseni „uhke ja hää”).
Venemaa arhiivides töötades olen ikka ja jälle üllatunud eestlaste edulugudest, nende rollist innovatsiooni kandjatena. Vladivostoki arhiivis üllatas mind eestlaste hämmastavalt suur osakaal Kaug-Ida kaubalaevastiku kaptenite ja tüürimeeste nimekirjades. Aga seda küll vaid kuni 1937.–1938. aastani. Siis kõik muutus.
Suur terror
Käesolevas artiklis pole mul lootustki anda ülevaadet Venemaa eestlaste saatusest Suure terrori aastail. Piirdun paari killuga. Siberi eesti küla vanamemm rääkis: „See oli 1937. aastal, kui sõda hakkas.” Arvasin, et memm eksis. Mis sõda see enne sõda olla sai? Aga memm arvaski nii. Kui teame, et Teises maailmasõjas hukkus selle küla eestlastest 28 meest, 1937.–1938. a repressioonides aga 56, millal siis ikkagi oli sõda?
Suure terrori hullus vallandus Venemaal pärast kompartei 1937. aasta veebruari-märtsi pleenumit ja hoogustus taas 1938. aastal. Mehed viidi ära, omaksed said teada, et kohus on nad kümneks aastaks vangi mõistnud. Sellele lisatud „ilma kirjavahetuse õiguseta” tähendas, et inimene oli maha lastud. Aga lähedased seda žargooni ei tundnud. Nii ei tahtnud paljud eestlaste pered Teise maailmasõja ajal Pihkvamaalt Eestisse kolida, kuna ootasid ikka veel varsti-varsti, 1947. või 1948. aastal vangilaagrist koju tulevat meest. Aga tema oli juba ammu nimetus ühishauas.
Venemaa eri piirkondades tapeti eestlastest arste, apteekreid, agronoome, veterinaare, meiereid, vorsti- ja juustumeistreid, meremehi ja kalureid, insenere ja konstruktoreid, kooliõpetajaid, sõjaväelasi, professoreid ja dotsente, kunstnikke ning muusikuid, raamatupidajaid ja fotograafe. Direktoreid, esimehi ja juhatajaid loendasin mulle kättesaadavatest allikatest üle 400. Ka tapetud õpetajaid tähistas kolmekohaline arv. Mõrvatud eestlaste nimekirjades oli üle 800 ameti ja elukutse esindajaid – nad olid osa selle riigi igapäevaelust. Hukkus kümneid tuhandeid eestlasi. Kõiki ei leiagi arhiividest üles. Volgamaal või Siberis kippusid kõik valgest rassist inimesed, kellel vene keel selge, venelaste kirja minema. Ka siis, kui nende perekonnimeks oli jäänud Valgepea või Kergejalg.
Veel üks juhuslik kild: Tomski postkontori ülem Õun jäi ellu ja isegi oma keskmiselt tähtsale ametipostile. Poeg jutustab: ta jõudnud veel viimasel hetkel oma nime Jablokoviks muuta. Aga see näide ei kajasta ainult ühe inimese lugu – eestlastele oli Suure terrori aegsel Venemaal ellujäämise hinnaks pahatihti oma rahvuse mahasalgamine.
Inimeste massiline mõrvamine, sh lihtsalt rahvustunnuse alusel, on tänaseni valdkond, mille kohta meil on vaid episoodilisi andmeid. Üks osa eestlastest, need, kes jäid pärast Eesti Vabariigi sündi ja opteerimislainet Venemaale, hävitati eelkõige selle pärast, et nad olid „teistsugused”, võõrast rahvusest. Kui me seda teame ja suudame sellest aru saada, jõuame paratamatult ühe ja lihtsa järelduseni: see oli jõhker, ebainimlik poliitika, see oli kuritegu inimsuse vastu. Täpselt sedasama, ja hoopis suuremates mastaapides, tehti juudi rahvusest inimestega Saksamaal. Kui tahame, et noored mõistaksid holokausti kogu õudust, alustagem lähemalt – meie rahvale osaks saanud terrorist. Siit edasi, meist „teistsuguste”, juudi rahvusest inimestele osaks saanud holokausti tähenduse mõistmiseni jääb astuda vaid üks ja üsna lühikene samm.
Aadu Must, ajaloolane
Ilmunud ajalehes “Õpetajate Leht”, 6. veebruaril 2015.