Herbert Ligi. 90 aastat õpetaja sünnist

Professor Herbert Ligi ja Saaremaa atlase lugu

Saatesõna Herbert Ligi (25. oktoober 1928 – 12. november 1990)
90. sünniaastapäevale pühendatud trükisele

Nagu viitab tema unikaalne perekonnanimi, oli Herbert Ligi pärit Saaremaalt. Sünnikohaks oli Pöide kihelkonna Uuemõisa valla Rahula küla. Õpihimuline noormees lõpetas Kuressaare keskkooli kuldmedaliga ja tuli Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Järgnesid aspirantuuri ja teaduri­aastad ajaloo instituudis, kandidaadi- (1958) ja doktoritöö (1968) kaitsmine.

Üsna varakult algas ka tema pedagoogitee: 1953-55 oli ta vanemõpetaja Tartu Õpetajate seminari ajalookateedris, samal ajal alustas ta õppeülesande täitjana loengute pidamist ka Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas. 1970. põhikohaga professor, 1974. üldajaloo kateedri juha­taja, 1977 ajaloo osakonna juhataja. Sellised on põhietapid tema ametiteel.

Oli ka tagasilööke. Kolleegid mäletavad, kui kirglikult elas professor kaasa tema ülessead­misele Teaduste Akadeemia korrespondentliikme kohale (mis tema õpilaste arvates polnud kaugeltki nii ihaldusväärne ja hea seltskond kui Tartu Ülikooli ajaloo osakonna professorkond) ja kui valuliselt ta selle katse luhtumist läbi elas.

Tõsine teadlane

Professor Ligi loengukursused käsitlesid keskaja ajaloo üldkursust, üldajaloo historiograafiat ja matemaatiliste meetodite kasutamist ajalooteaduses, tema juhendatud seminarid aga Eesti asustus- ja agraarajalugu 17.-19. sajandini.

Tollased tudengid mäletavad professorit kui rangelt akadeemilist, süsteemikindlat ja väliselt isegi veidi kuiva lektorit, head juhendajat ja suure isikliku võluga šarmantset härrasmeest. Hin­natakse professori isiklikku eeskuju (ta ei elanud vanast rasvast, vaid otsis aina uut – teda võis alatasa näha arhiivi uurimissaalis töötamas). Hinnatakse professori tolerantset ja õpilase ideid austavat ning samas asjatundlikku juhendamisstiili.

Professor oli sportlik ja vaba igasugusest võltstagasihoidlikkusest (Ah et küsite, milline näeb välja hea­tasemeline teaduslik tekst? Aga vaadake minu raamatust). Ja temaga oli veidi tülikas ühes meeskonnas korvpalli mängida, sest pealeviske pidi ju ilmtingimata, ükskõik mis posit­sioonilt, sooritama ikka tema.

• 

• 

Professor Ligi kui teadlase haare ja kasutatud allikate ring oli lai ja mitmekesine (tema perso­naalbibliograafia võib huviline leida ajaloo ajakirja Kleio 8. numbrist). Uurimuste kronoloo­gi­lised raamid katsid valdavat osa Eesti ajaloost, ulatudes 13. sajandist, arheoloogia ja kirjalike allikate piirimailt, tänaseni.

Nimetame vaid mõned tähised sellest aegreast. Koostöös oma äia, tuntud arheoloogi aka­deemik Harri Mooraga ilmus Ligil sisutihe ülevaade «Baltimaade majandus ja ühiskondlik kord 13. sajandi algul» (1969). Doktoritööl põhinev monograafia «Talupoegade koormised Eestis 13. sajandist 19. sajandi alguseni» esitab sügava ülevaate teoorjusliku mõisamajanduse kujunemisloost läbi sajandite. Esmapilgul võib lugeja arvata, et siin on vaid targad tabelid ja arvude read. Tegelikult avab raamat, massilistele arhiiviallikatele tuginedes rahva allutamise ja alistamise anatoomia ja seletab lahti, kuidas algsest sõbralikust tööabist – talgutest, arenes välja karm mõisaorjus ja vihatud abitegu. Kandidaaditöö põhjal publitseeritud monograafia «Eesti talurahva olukord ja klassi­võitlus Liivi sõja algul (1558-1561)» annab hea ülevaate eesti ühiskonna agraarsuhetest ordu­riigi lõpuaastail. Ja jällegi leiab tänanegi lugeja üllatava tead­mise sellest, kuhu kadus muistne eesti ülikkond. Kas tapeti maha või küüditati kaugele? Ei, arvestatav osa neist sulandus kujunevasse mõisnikkonda. Monograafias «Põllumajanduslik maakasutus Eestis XVI-XVII sajandil» (1963) demonstreerib autor eredalt kartograafiliste alli­kate kasutamise võimalusi põllumajanduse ajaloo ja inimese ja looduse minevikusuhete uuri­misel ning esitab panoraamse pildi rootsi-aegsetest agraaroludest.

Vahelduseks ühest suurest kummutatud müüdist

Viimasel paarikümnel aastal keskendus professori teaduslik huvi rahvastikuajaloole. Ilmusid mahukad artiklid talurahva arvu dünaamikast 18. sajandil ja 19. sajandi algul, laste sure­mu­sest, rahvarändest.

Professoril ilmus mitu monograafilist artiklit rahvastikuloost, mis rahulikult ja asjalikult kummu­tasid mitmed meie rahvastikulooga seotud müüdid. Mõni näide? Ajal, mil mina olin professor Ligi juhitud kateedris noor õppejõud, aktsepteerisid ka päris targad kolleegid müüti, nagu oleks pärast Põhjasõda eestlaste arv langenud 100.000 piirini ja veel hea, kui mitte alla seda. Seda näitasid 1715-1716. aasta inkvisitsiooni (ehk siis suuliste küsitluste alusel koostatud revisjoni­de) raamatud. See kataklüsmi jutt sobis väga hästi nõukogulikesse ajalooraamatu­tes­se. Põhjus oli lihtne ja mingil hetkel, kas kogemata või meelega, ütles üks akadeemik selle ka välja: “Mida halvem, seda parem, siis näebki meie helge tänapäev helgem välja”. Demo­graafilisest kataklüsmist tõusmine ju näitas rahva imelist taastumist Vene kotka lahke tiiva all. Professor Ligi tõestas elegantselt, et kata­klüsm seisnes suuresti sõjajärgses rahvastiku ala­registreerimises (kes see ikka ruttas ennast maksunimekirjadesse üles andma). Kuidas seda tõestada? Ligi võttis ette mitte esimesed Põhjasõja järgsed inkvisitsioonid ja revisjoniproto­kollid, vaid 1731 aasta omad. Seal on rahvas lahterdatud kolme vanusekategooriasse: kuni 15 aastased, siis tööealised (16-60) ning lõpuks vanad ja vigased. Professor jättis esimese lahtri (lapsed) arvutusest välja (need kõik olid ju sündinud pärast 1715. aastat) ning küsis – kas keegi tõesti arvab, et pool rahvast sündis kohe täisealistena? Tema andmetel oli Eesti rahvaarv pärast Põhjasõda tõesti tagasihoidlik – nii 200 000-250 000 inimest. Mingit sensatsiooni need tulemused ei tekitanud (ja vist polnudki vaja – hakatakse veel dissidendiks pidama) aga sujuvalt ilmusid erinevatesse teatmikesse ja käsitlustesse uued ja realistlikumad andmed.

Kahe ajastu piiril

Rahvastikulooline uurimistöö viis professori ka Tallinna, perekonna­seisu­ameti arhiivi. Seal töötades sai ta, esialgu mitteametlikult, tutvuda ka Nõukogu­de-aegsete salastatud doku­men­tidega, sh nn erisurmade aktidega, mis avasid ametlikult pea­aegu et olematuks kuulutatud massirepressioonide tagamaid.

Meie lähiajaloo vastu oli ta alati suurt huvi tundnud, kuid olude tõttu sellest distantseerunud. Professori enda sõnul eemaldus ta juba oma noorusajal (= sügaval nõukogude ajal), nagu ka mitmed tema ametivennad, teadlikult lähiajaloo teemadest, kus peamised uurimistule­mused olid, nagu nõukogulikule plaanimajandusele omane, kohustuslikult ette kirjutatud ja mõnikord ka väliselt sõbraliku näoga ideoloogiakupjad uurija igat sammu jälgimas. Nagu professor väitis, poleks tema äge iseloom võimaldanud leida kompromissi teadlase aususe ja räige nõuko­guliku tellimuse vahel.

Professor oli klassikalisi allikaid ja uurimismeetodeid hindav kirglik uuendaja. Seda arvestades oli lihtsalt paratamatu, et laulva revolutsiooni ajal jäid tema tabelid 18. ja 19. sajandi sünni-, surma- ja abielumeetrikate andmetega ootama teisi aegu. Lebavad siiani, sest tema õpilaste ammune katse nende arvutisse viimiseks, läbitöötamiseks ja avaldamiseks teadusgranti saada lasti kellegi poolt põhja. Mis teha – mängisid isiklikud eelistused.  

Vabamate olude saabumisel oli ta võimeline tõeliselt professionaalsel tasemel uurima meie rahva lähiajaloo valupunkte. 1989. aastal moodustati Rahvarinde initsiatiivil Eesti ja Nõukogu­de Liidu arveraamatu töörühm, kus Eesti rahvastikukaotusi uuriva grupi juhiks sai professor Ligi. Valmisid kartoteegid Eesti rahvastikukaotustest Nõukogude Liidu vanglates ja sunnitöö­laagrites, küüditamistest, Eesti linnade rahvarändest 1950. aastatel. See ei olnud siiski oma põhilise uurimistöö juurest põgenemine – ka uus uurimistöö pidi moodustama ühe osa tema suurest ambitsioonikast plaanist kirjutada fundamentaalne käsitlus Eesti rahvastikuajaloost 17. sajandist kuni tänaseni. Ent enneaegne surm ei lasknud sellel ideel teostuda.

Sild maailma

Aja möödudes õpime oma mentoris nägema uusi jooni, mille väärtuse mõistmiseks ja hinda­miseks on hädavajalik ajaline distants. 1970.-1980. aastate ajalootudengid tunnistavad, et tänu oma eredatele ja samas erinevatele professoritele (Ligi, Vahtre, Piirimäe) saime oma aja kohta väga hea hariduse. Meie õpetajad olid, olude tõttu seda ise jõuliselt propageerimata, silla hoid­jateks eestiaegse ajalooteaduse ja meie vahel. Meie professorid viisid üliõpilased arhiivi, rahvusliku dokumen­taalse mälu juurde, õpetasid meid kasutama allikakriitikat kui ajalootea­duse alussammast.

Herbert Ligi puhul lisandus sellele silla loomine muu maailma ajalooteaduse uuemate suundu­mustega. Tagantjärele tunneme tema agraarajaloo seminarides ära tollaste Soome ja Rootsi koolkondade mõjutused. Just tema seminaride kaudu õppisime interdistsiplinaarse uurimistöö saladusi (ajaloolaste ja loodusteadlaste ühisprogramm Inimese ja looduse suhted ajaloolises retrospektiivis). Tema seminaride kaudu jõudsid meieni teisedki samal ajal Lääne-Euroopas suurt populaarsust võitnud teemad, nagu näiteks hindade ajaloo uurimine ja muidugi arvuti kasutamine ajaloolase uurimistöös.

Teadlasena on professor Ligi jätnud Eesti ajalooteadusse sügava jälje. 1990. aastate viida­tavuse edetabelis edestas ta veel tosin aastat pärast oma surma kõiki tollal veel täies loome­jõus ametivendi. Endiselt püsivad teaduskäibes tema «Talupoegade koormised Eestis» ja «Põllumajanduslik maakasutus Eestis», korduvalt on viidatud tema 1970. aastatest pärinevat ajaloolis-demograafilisi uurimusi. Populaarne on vahetult enne autori surma ilmunud artikliteseeria «Ääremärkusi küüditamiste ajaloole». Viiteanalüüsist ilmnesid juba aastatuhande vahetusel koolkonna jooned: viitajate seas on tema õpilased Aadu Must, Tõnu Tannberg, Priit Pirsko, Ülle Liitoja-Tarkiainen, Tiit Rosenberg ja väga aktiivsena akadeemiline lapselaps Aigi Rahi. See ongi teadusemaailma lihtne, kuid püsiv tõde – inimesed elavad edasi oma lastes ja lapselastes, teadlased aga ka nii enda kui oma õpilaste töödes.

• 

Herbert Ligi ja Saaremaa atlase lugu

Oma auväärse õpetaja professor Herbert Ligi (25. okt. 1928 – 12. nov. 1990) 25. surma-aastapäevaks õnnestus mul täita üks tema kunagistest unistustest – üles leida Saaremaa Maamõõdu- ja Revisjonikomisjoni lõpparuande juurde kuuluv, 15-st suure-formaadilisest lehest koosnev atlas ja tellida sellest, vaatamata ülimalt soolastele hindadele, kõrg-kvali­teetsed digitaalsed koopiad ning need kodumaale tuua. Teemaga rohkem kursis olevad sõbrad ja kolleegid on sellest kuuldes rutanud mind õnnitlema. Teised küsivad, mida see Saaremaa atlas endast kujutab või mis temas üldse erilist on. 

Imelisest ajaloolisest kartograafiast on väga palju räägitud ja kirjutatud ning maailma haridus- ja kultuurilembestes telekanalites on vanade kaartide lood püsivalt soositud teemaks. Eesti ala katastri­kaardid (geograafide keelse plaanid) ja nende juurde kuuluvad kirjeldusraamatud tekitavad imetlust erinevate maade kartograafiahuvilistes. Meile selgitas kartograafiliste allikate tähtsust ja õpetas nende kasutamist Herbert Ligi. Neis avaneb omaaegne asustuspilt – rida-, sumb- ja hajakülad, mõisad, asulad, linnad. Loomulikult ka teedevõrk ja selle juurde kuuluvad koolmed ja ülekäigukohad, sillad. Ja eraldi veel taliteed, suveteed, kõrtsid. Kaartide kirjeldusraamatud toovad meieni kogu kaugeid esiisasid ümbritsenud maailma, sealhulgas omaaegsed kohanimed, koguni küngaste ja metsatukkade, saarekeste, põldude-väljade, heinamaade ja karjamaade või koguni suurte kivide ja ojakeste rahvasuus levinud nimed. Andekad teadlased on osanud vanadest katastrikaartidest ammutada teavet inimese ja looduse omaaegsete suhete, nende majanduselu, jõukuse ning majanduselu erinevate tahkude kohta.  Keda tänastest lugejatest see teema rohkem erutab, võiks aga üles otsida raamatu­kogudest veel leitava Herbert Ligi poolt 1963. aastal avaldatud raamatu „Põllumajan­duslik maakasutus Eestis“. (Muide – see vääriks uustrükki, aga siis tuleks sellele tuleks lisada teemakohased illustratsioonid erinevatest kaartidest-plaanidest, mida tollane tsensuur ei lubanud ära trükkida – “sõjasaladus”).

Herberti käe all valmis muide arvestatav hulk erinevate Eesti kihelkondade asustusajalugu käsitlevaid üliõpilaste diplomitöid.

Rääkisime professor Ligiga korduvalt kaartide publitseerimisest. Natukene kadestasime naab­reid. Rootsis käies oli ta kusagil koduseinal näinud head koopiat pererahva kodukandi 17. sajandi katastri­kaardist ning mainis seepeale, et ega meie arhiivides säilitatavad “kodukohtade kaardid” vähem atraktiivsed pole.  Rääkisime ka lätlastest. Meie lõunanaabrite lätlaste kollek­tiivses rahvuslikus mälus on maade mõõdistamised-kaardistamised veel tugevamini talletunud teema kui meil, eestlastel. Juba esimene lätikeelne romaan, 1879. aastal ilmunud Reinis Kaudzīte ja Matīss Kaudzīte külaelu lugu kannab ilmekat pealkirja “Maamõõtjate ajad” (Mērnieku laiki). Maade mõõdistamine ja krunti ajamine oli tõsine asi ja maamõõtja poolt kas juhuslik või jootudest tingitud jõnksukene kaardil võis kaasa tuua naabriperede põlvkondi kestva leppimatu vaenu. Aga lätlaste kultuuripärandis on veel ka Edgars Dunsdorfsi kirjutatud uurimus Suure Rootsi Katastri ajaloost. Selle peale siunas professor tollast tsensuuri, mis ei lubanud ajaloolisi kaarte kogu nende ilus publitseerida ning rääkis poolel häälel, et kuidas ta siis, kui olud peaksid leevenema, koos Edgars Dunsdorfsiga Suure Rootsi Katastri Põhja-Liivimaa (= Lõuna-Eesti) kaartide albumi välja annab (Liivimaa Läti osa kaardid oli Dunsdorfs (1904-2002) 1974. aastal eksiilis juba publitseerinud).

Saaremaa kaartide ja plaanidega on muidugi omaette lugu. Kohaliku läänisüsteemi arengu eripära tõttu kujunesid Saaremaal välja omapärased mosaiik-mõisad – nende maad olid laiali erinevates kohtades, üksteisest lahus. Ühe küla talud võisid kuuluda erinevate mõisate alla. Äärmuslikuks näiteks oli Pidula mõis, mis koosnes koguni enam kui 500-st eraldi maatükist.  Mõisamajan­duse eeliseks, teadagi, loeti suurte mõisapõldude olemasolu, kus piltlikult öeldes sai tosinale künnimehele ühe kupja sappa panna. Kas siis Saaremaal oleks tulnud igal põllu­lapikesel kündvale mehele kubjas leida või? Igatahes valitses Saaremaa põllumajanduses 18. sajandi teisel poolel terav kriis, mis ei tulenenud mitte niivõrd kivistest põldudest või kadakas­test karjamaadest, kuivõrd iganenud maakorraldusest. Mõisamajanduse edendamiseks oli hädavajalik iga omaniku laialipillatud maatükkide kokku vahetamine. Aga see oli väga keeru­line, sest maade kvaliteet oli väga erinev – mõnel oli kivisel pinnal tüsedam, teisel hoopis ahtake mullakiht. See tähendab, et maad tuli eelnevat mõõdistada ja hinnata (sama oli vajalik ka talupoegade koormiste arvutamiseks). Just nende tööde teostamiseks loodi 1765. aastal Saaremaa Maaregu­latsiooni- ja Revisjonikomisjon (edaspidi Komisjon), mille töö lõpparuande juurde pidi kuuluma ka Saaremaa atlas.

See komisjon töötas vahelduva eduga ja jõudis kanda mitut erinevat, 1811. a näiteks Maa­regulatsiooni ekspeditsiooni nimetust. Tegemist oli päris suure asutusega, kus olid ametis direktor, abidirektor, raamatupidaja, notar, kirjutaja, kreisi maamõõtja ning välitööde läbiviimi­seks veel mitut sorti tegelasi (erakorralised maamõõtjad, maamõõtja õpilased). Mõõdistati kõik kõl­vikud ja hinnati nende kvaliteeti. Kõige detailsemalt kirjeldati muidugi kõige enam tulu and­vaid aia- ning põllumaid, aga isegi heinamaad jagati viide erinevasse kvaliteedikategooriasse (parimad olid kopliheinamaad, rannaheinamaad ja aruheinamaad, järgnesid pajuheinamaad ja sooheinamaad).

Komisjon ei tegelenud ainult olukorra fikseerimisega, vaid asus aktiivselt mitmete agraarsete ümber­korralduste kallale. Kroonumõisates jagas komisjon talude vahel ära seni ühiskasutuses olnud heina-, karja- ja põllumaad ning kalastusveed ning seadis sisse talupoegade koormisi fikseerivad uued vakuraamatud. Püüti leida võimalusi talude partselleerumise (pärijate vahel killustumise) peatamiseks ja talupoegadelt mõisatele nõutavate koormiste mõningaseks ohjamiseks. Selgitati ka maaparandus­tööde võimalusi, et rajada soo- ja metsamaadele uusi põlde. Veel viis komisjon läbi eramõisate valdusõiguse revisjoni. Reguleerimistööde aruandes esitatud numbrid räägivad enda eest – kui enne reguleerimistööde algust koosnesid Saaremaa 75 eramõisa maad kokku 20.257 lahusseisvast maa­tükist, siis tööde lõpetamise järel ainult 173-st. Mõisad olid seega nüüdsest peale kompaktselt koos, eraldi seisid veel mõned rannaheinamaad või metsatukad. Lõpparuanne (mille juurde on kuulunud ka atlas) esitati alles 1836. aastal.

Professor Ligi arvates on Saaremaa Maamõõdu ja Revisjonikomisjoni arhiiv maailmas uni­kaalne, sest nii detailselt pole tollel ajal kaardistatud ja mõõdistatud ning boniteeritud ja kirjel­datud ühtegi teist maakonna-mõõdus maa-ala. Mis aga eriti oluline – tegemist pole mõne üksiku kaartiga, vaid  karto­graafiliste materjalide pikaajalise pideva ja detailse aegreaga. Piltli­kult öeldes pole see mingi „hetke­foto“, vaid pigem agraarse arengu dünaamiline kinofilm. 

Ülalöeldu peaks seletama, miks jutuks olevat Saaremaa atlast on otsinud mitme põlvkonna ajaloolased: 1930. aastatel Evald Blumfeldt. 1970.-1980. aastatel Herbert Ligi, hiljem alla­kirjutanu. Otsiti Tartust, Riiast, Leningradist (Peterburist). Ligi otsingutega kaasnes veel üks veidi humoorikas ja ajastule iseloomulik episood.

1971. aastal käivitus UNESCO egiidi all rahvusvaheline uurimisprogramm Inimene ja Biosfäär (MAB), millega 1980. aastaks õnnestus liituda ka Eesti loodusteadlastel ja ajaloolastel eesotsas Liivia Laasimeri ja Herbert Ligiga. Just selle programmi käigus olevat Ligi rääkinud oma Saaremaa asustusajaloo allikate vaimustust ka Moskvas. Ja nii tuli ühel päeval Tartusse teade, et meie ajalooarhiivi saabub Moskva ajaloolaste uurimisrühm, ikka sellesama MAB programmi raames, sest Ligi jutust innustununa on nad justnimelt Saaremaa oma uurimistöö võtmepiirkonnaks valinud. Ligi seda küll nii ei olnud mõelnud, tema lootis ikka ise, koos oma õpilastega, selle teema kallale asuda. Ligi jutu järgi oli Moskvast tulemas 20 uurijat (neist kaks ajaloolased, ülejäänud 18 aga tõlgid ja ladina paleograafid, kes pidid oskama arhiivis vajalikud „gooti kirjas“ tekstid välja lugeda). Väikeste sõjakavalustega, nagu „rasked majutusolud“, eelseisev „Pargi“ hotelli ja vist isegi arhiivi remont jms, õnnestus too invasioon või inter­ventsioon siiski tõrjuda.

Saaremaa atlase originaal asub Venemaa Riiklikus Ajalooarhiivis Peterburis, selle juurde sobiv kirjeldusraamat Eesti Rahvusarhiivis, Tartus. Mul õnnestus see atlas leida tänu paljude erinevate arhiivifondide süstemaatilisele läbikammimisele. Tegemist oli klassikalise kadu­mislooga – arhiivi­materjalid kaovad siis, kui need valesse kohta pannakse. Nii oli Venemaa arhiivis tolle “saksa tähtedega” ilusa atlase juurde pandud üks palju lihtsam, ebahuvitav, aga selle eest venekeelne Saaremaa ülevaatekaart. Ilmselt “parema arusaamise huvides”. Riiulisse läks aga kogu kupatus just tolle, igavama kaardi tunnuste järgi. Oma valmiva raamatu „Estica välisarhiivides“ tarbeks tolle arhiivi fonde süstemaatiliselt läbi kammides jõudsingi tolle toreda atlaseni. Auväärse professori 90. sünni­aastapäeva auks otsustasime professori õpilaste ringis selle atlase välja anda. Kaardikirjastus “Regio” tuli appi.

Olgu see publikatsioon väikeseks tänumärgiks meie õpetajale.

Aadu Must

• 

Mälestusõhtu pilte:

• 

• 

• 

•