“Kesknädalas” 15. mail ilmunud artiklist
Viimastel nädalatel inimestega juttu ajades olen tihtipeale kuulnud, et mis need meie saadikud seal Euroopa Parlamendis muud ikka teevad, kui Eesti iseseisvust maha parseldavad. Kas seda kellelgi üldse vaja on?
Ilmselt ikka on. Eelkõige meil endil. Mis toimub suures-laias maailmas? Kaubandussõda USA ja Hiina vahel. Aga mis see meisse puutub? Ent vaadakem laiemalt. Erinevate riikide ja nende ühenduste konkurents majanduses, loodusressursside kasutamises, uute toormeleiupiirkondade ja turgude haaramises – need on vaid mõned märksõnad, mis ajalehe lühisõnumite taga kumavad. Paljud “vallutused” käivad otsese sõja ja pommitamisteta. Aga ega võidud seetõttu pruugi väiksemad olla. Sama käib kaotajate kaotuste kohta.
Tugevad vaid koos liitlastega
Maailmamajanduses käivas lakkamatus võitluses ei ole õnneks pomme ja mahapõletatud linnu. Aga riikide ja regioonide vaheline konkurents on reaalsus. Edukaid saadab majanduslik õitseng, kuid kaotajaid majanduse kiratsemine, elatustaseme langus, rahva vaesumine ja väljarände kasv. Me ei tohi olla kindralid, kes oskavad suurepäraselt võita eelmist sõda.
Tänases üleilmastumises on edukad vaid need, kellel on tugevad liitlased. Kes on liitlasteta, see hääbub. Selles ongi Euroopa Liidu tähtsus, et loob olulist sünergiat ning aitab oma liikmetel konkurentsivõitluses tugevam olla. Aga nagu elus ikka, väidavad need, kes Euroopa Liiduga konkureerivad, et sellist liitu ei ole kohe üldse vaja. Ja mõned usuvadki jutte, et liitlasteta oleks ikka parem. Või vähemalt ilma seniste liitlasteta. Äratõlgituna tähendab see, et ega meid täiesti üksi jätta tahetagi. Loomulikult pakuvad Euroopa Liidu konkurendid uuteks liitlasteks iseendid ja oma avaraid turge. Nii et – valige!
Oma huvisid tuleb kaitsta igal tasandil
Rahvaesindaja, töötagu ta kas kohalikus omavalitsuses, Riigikogus või Europarlamendis, peab kõikjal kaitsma oma valijate huve. Kui ma näiteks Riigikogu liikmena hääletan sümpaatsete ja demokraatlike seaduste poolt ning deklareerin õilsaid tõdesid, aga just nimelt minu kodukohas lähevad asjad allamäge, siis olen oma tööd halvasti teinud. Mina olen valitud Tartust ja nagu ma olen juba varem kirjutanud, tuleb Tartu asja ajada nii Tartus, Tallinnas, Riias kui ka Brüsselis.
Ühtsete põllumajandustoetuste tragikomöödia. Kes ikkagi on süüdi?
Küllap on põhjusi, miks Eestis on Euroopa Parlamendi kohta solvumissõnu lausunud. Üheks õpetlikuks näiteks oli Euroopa ühtsete põllumajandustoetuste probleemistik. Mäletate, see oli aastal 2013. Meie siin Eestis täitsime püüdlikult oma kohustusi Euroopa Liidu ees, aga siis ühtäkki selgus, et Euroopa Liit meid üldse ei hoia – juba räägiti, et mõni riik saab kurgikilo kasvatamiseks rohkem dotatsiooni, kui Eestis on selle kauba lõpphind turul. Tundus lausa kõlvatu konkurentsina. Arutasime seda asja Balti Assamblee presiidiumis, koostasime avalduse, ning mul oli au sõita Brüsselisse Europarlamenti – Balti Assamblee avaldust üle andma. See oli 28. veebruaril 2013. See üleandmine ei toimunud pelgalt kantseleis – asi pandi samal õhtul toimuva komisjoni istungi päevakorda ning puhkes üsna äge diskussioon. Nagu selgus, teadsid meie Euroopa-liitlased, et Balti riikidel ei ole suuremat dotatsiooni vaja, kuna meil olevat odavad Belarus-traktorid ja odav tööjõud saavat odavalt toota ja normaalse hinnaga müüa.
Miks nad nii arvasid? Keegi Vahemere-maadest saadik oli nii arvanud. Miks tema? Aga selgus, et ühelegi vastava teema alasele nõupidamisele ei olnud Eesti valitsuse hääleõiguslikku esindajat lihtsalt kohale jõudnud. Koosolekul, kus me Balti Assamblee pöördumist tutvustasime, ei soovinud ühegi EL riigi esindaja tagantjärele oma riigile välja võideldud toetuse mistahes osast Balti riikide kasuks loobuda. Saksa esindaja küll mõistis meid ja meie põhjendusi ning teatas, et nemad on nõus Saksamaa toetuste mõningase kärpimisega, et Balti riikide õiglasi nõudmisi arvestada, aga seda ainult juhul, kui kõik teised riigid ka seda teevad! See oli ju väga viisakas äraütlemine!
Enne komisjoni istungit kohtusime ka Balti riikidest valitud eurosaadikutega. Muide, enne komisjoni istungit palusime kokkusaamist Balti riikide eurosaadikutega, ning Läti ja Leedu esindajad tulidki. Eesti omadel aga oli muud tegemist. Muide, pärast kirjutasid Eesti ajalehed jälle, et meie valitsus võitlevat Euroopa põllumajandustoetuste õiglasema jagamise eest.
Natukene moraali
Miks selline kole näide? Aga eks ikka selleks, et näidata – üllatest ideedest võib vahel väheks jääda. Isegi Europarlament ei ole muinasjutu-buss, kus kõik kaasreisijad üksteise võidu ruttavad teile istet pakkuma. Oma riigi ja rahva huvide eest tuleb ikka ise valvel olla ning sobivate otsuste kujundamisel nii istungisaalis kui ka kuluaarides visalt kaasa rääkida.
Ja üks moraal on sellel lool veel. Kui haamriga näpu pihta lööd, ei tasu haamrit süüdistada. Või hakata Euroopa Liitu kiruma, kui me teda ära kasutada ei ole viitsinud. Euroopa Liit on selline tööriist, mida peame Eesti riigi ja rahva heaks jõuliselt kasutama, mitte aga jonnaka lapsena teatama, et mina seda asja ei oska ja siis see asi ongi “pähh”.