9. veebruar 2019.
Neljapäeval suri Tomskis Vadim Makšejev (Вадим Николаевич Макшеев, 1926 – 2019) – mees, kes avas meile uksed küüditatud eestlaste arhiivimaterjalide juurde.
Eestlaste ajaloo allikate otsimine Siberi arhiivides viis mind kokku suure erudiidi Vadim Makšejeviga. Eestist Siberisse küüditatud mees elas Tomskis. Alati, kui arhiiviekspeditsioonid mind sinnakanti viisid, leidsin aega tema juurest läbi käia, ajaloo ja tänapäeva asju arutada ja natukene napsi võtta. Ma ei tea, kas tohin nimetada teda oma sõbraks? Aukartus ei luba – tegemist oli ikkagi minust terve põlvkonna vanema mehega. Õpetajaks? Seda kindlasti.
Tänu Makšejevi autoriteedile (tuntud kirjanik) ja mõjukusele (ikkagi presidendi nõunik massirepressioonide alase erikomisjoni liige) pääsesin ma Siseministeeriumi Infokeskuse sünge ajalooga täidetud arhiivikogude juurde. Olen neist üht-teist ka kirjutanud (vt loo lõppu pandud viiteid). Aga suurem osa materjalidest alles ootab avaldamist. Kui tänasin Makšejevit suure abi eest, vastast ta mulle lõbusalt: “Ma aitasin Solženitsõnit kah, ma kohe naudin tarkade inimestega koos töötamist!”. Uhke kompliment igatahes.
Rääkisime ikka ja jälle ka Eestist, Tartust, Narvast. Rääkisime vene keeles. Aga mitte ainult. “Tervita minu Siberi-Venda Peep Varjut”, teatas Vadim Nikolajevitš sobival hetkel eesti keeles. Makšejevi mälestusteraamatutest leiame sooje ja südamlikke mälestusi Eestist.
Vadim andis mulle kopeerimiseks ja kasutamiseks ka enda rikkaliku fotomaterjalide ja käsikirjade kogud. Selle osa, mis puudutas repressioone või oli kuidagi seotud Eesti või eestlastega. Tema korrespondentideks olid patriarh Aleksius, kirjanikud ja mõtlejad Aleksandr Solženitsõn, Lennart Meri…
Vadim Nikolajevitš oli tagasihoidlik ja vähenõudlik mees, aga mingil hetkel nõudis ta üsna resoluutselt, et ma pean talle välja nõutama “Murtud rukkilille” märgi. Seda ei olnud üldse lihtne saada. Kirjutasin presidendi kantseleile mitu esildist. Kuidas “rukkilillega” jäi, ei kontrollinud. Maarjamaa risti sai küll.
Suurmehe lahkumine pani minu õlule veel ühe suure auvõla – tema abil kogutud materjalid kaante vahele saada ja publitseerida. Tahtmatult kumisevad kõrvus luuleread
“Nüüd on suvi möödas
Põllul rõugurida
Saak veel pole salves
Olen reheline
Anna aega, päike
Ära looja mine!
Tahtsin Makšejevist ajalehele loo kirjutada. Öeldi, et enne 3. märtsi ei ole ette nähtud. Piirdugem siis selle nupuga FB-s.
Kohtusime Vadim Makšejeviga juba eelmisel aastatuhandel. See pilt on tehtud 2006. aastal tema kodu lähedal, Tomski Akademgorodokis
Vadim Makšejevil oli mõnus kodu. Seinad täis riiuleid ja need kõik tarku raamatuid täis. Kuskil riiulis ja raami sees oli Eesti 5-kroonine rahatäht Narva pildiga. Vadimiga oli nii põnev oli rääkida, et tunnid kulusid märkamatult. Sellest, kuidas me pihlaka nastoikat maitsesime, me pilti ei teinud – pole pedagoogiline.
Vadim on jutuhoos. Hetkel käis jutt vist Aksel Sildosest – küüditatud eesti noormehest, kes jäädvustas küüditatud eestlaste elu tuhandetel fotodel.
Vadim oli väga emotsionaalne jutustaja. Eriti suure kirega rääkis ta noorusaegadest Eestis. Ka Tartu Riia tänava poistekoolis tehtud ulakustest ja poiste vempudest.
Mõnigi kord oli meie kohtumispaigas küüditatud eestlaste mälestuskivi juures olev park. Kivi on otse Tomski linnavalitsuse vastas. Makšejev aitas Tomski suurtelt ülemustelt selle avamiseks ametliku loa saada. Koos avasime (olid veel Andra Veidemann, Anne-Ly Reimaa, Teo Maiste ja teised sümpaatsed inimesed). See pilt siin on 2016. aastast, kui Eesti suursaadik Arti Hilpus koos delegatsiooniga Tomskit külastas.
Meie viimane kohtumine Tomskis 2016. aasta suvel. Vanahärral täitus tol aastal 90, minul 65.
Makšejevi mälestused Eestist, sh Tartust ja Narvast kajastusid ka tema raamatutes ja nende kaanepiltidel.
Üks dokument Vadim Makšejevi arhiivist. Kiri patriarh Aleksiuselt, kes tänas Makšejevit kingiks saadud raamatu eest. Kirja esimene lõik on apoloogia Eestile.