Protokoll Hendrik Perniti nõudest poeg Mihkel Perniti vastu elatusraha asjas.

07.12.1888:10

Koos olid: Peakohtumees Jaan Rätsep
Kohtumees Ado Simm, Hans Laurit

Tuli ette Hendrik Pernit ja kaebas, et tema olla küll 19. jaanuaril 1887 oma kraami 
Halinga valla kohtu ees selle tingimisega poja Mihkel Pernitile lubanud, et poeg 
teda pidanud korrapärast toitma ja katma, aga nüüd ei anda poeg temale toitu ega 
riiet kumbagid vaid peksta teda alati, mispärast ta poja juurest ära on läinud ning 
nõuab oma ülespidamiseks ja katmiseks kuni surmani iga aasta 100 rubla poeg 
Mihkel Perniti käest ja elab siis taast eemal.
Mihkel Pernit ütles, et tema pole toitmist ega katmist oma isale keelnud. Tüli tulnud 
nendel seepärast, et kui tema suvel 1888 tahtnud Pärnu minna, olla isa temale 
vägise hobust tulnud käest ärakiskuma ja isa lõikanud veel pealegi köie nuaga katki. 
Ka ei ollagi seda kraami mis isa Halinga valla kohtu ees temale lubanud, enam 
kõiki alles, vaid isa olla ise ära viinud: 2 hobust, 2 lehma, 2 vasikast, 2 siga, 4 
lammast, vankre, kangateljed, kangasuad, sahad, äked, 2 setverti rukit, 1 ½ setverti 
odre, 1 setvert kaeru, ½ setverti linaseemnid jne. Nendasama on isa ilma ta 
sundimata ta juurest äraläinud, ja et tema isa kahte alaialist last, kellest üks koguni 
nõdrameeleline, on 6 ½ aastat toitnud nõuab ta veel isa käest 100 rubla aasta pealt, 
kokku 650 rubla, nende laste ülespidamise raha ega luba isale midagi muud maksta 
vaid kui isa ise ennast kuni surmani toidab, siis võtku see lubatud kraam ära mis 
veel alles on, söögu see ära ja kui tal siis puudu tuleb, siis võib ta veel juurde anda.
Hendrik Pernit ütles, et tema küll poja Mihklele hobust Pärnu mineku jauks 
keelanud ning pealegi hobust peast ja karvust kinni hoidnud, aga köit pole ta mitte 
katki lõikanud. Riide poolest olla ta päris paljas. Viimse kahe aasta toit poja juures 
on tal olnud: leib, sool ja vesi. Mis tema loomi või muud kraami ära müünud, 
saanud suuremalt jault kõik rendiks tarvitatud, üksnes tänavu aasta müünud ta ühe 
hobuse 20 ja ise oma parandatud vankre 7 rubla eest oma riiete tarbeks. Laste ja 
tema toitmise tarbeks on tema kraam Mihkle kätte saanud, seepärast temal õigus 
Mihklele midagi maksta ei olla vaid nõuab see eespool nimetud 100 rubla poja 
Mihkle käest iga aasta kaks korda, see on poole aasta viisil välja maksta. Seda 
kraami, mis poeg Mihkel taale nüüd pakub, võtaks ta üksnes siis vastu, kui see kõik 
alles oleks olevad mis ta Mihklele annud, aga et ei ole, seepärast ta ka ei võta.
Mihkel Pernit ütles, et isa 1 ½ aasta eest 45 küünart villast riiet ja mineva aasta 
kasuka saanud oma katmiseks.
Hendrik Pernit ütles, et villast riiet pole ta saanud; küll saanud ta mineva aasta 
kasuka mis tänudi jälle tagasi arvab varastud olevad, sest et seda temal kusakilt 
leida ei ole.
Mihkel Pernit ütles, et isa jutt vale olla.
Kohtumees Ado Simm kes nende mõlemate lähidal elab, tunnistas ennast umbes 1 
½ aasta eest kuulvat kui Mihkel Pernit isa Hendrik Pernitit käskinud ühte hobust ära 
müüa. Hendrik Perniti ja tema poja Mihkle vahel on alati kära ehk tüli olnud kui 
need ühes elanud. Kanga teljed toonud Hendrik Pernit tema naese kätte muidu 
kangast kududa, ilma et neid omanduseks oleks annud. Muud ei teadnud ta 
tunnistada.
Mõistetud: Mihkel Pernit maksab oma isa Hendrik Pernitile tema ülespidamiseks ja 
katmiseks iga aasta 40 rubla nii kauaks kui isa elab ja isa võib ennast siis mujal 
korteris pidada kui mitte poja Mihkle juures õigesse ei saa. Esimine rahapeal 
toitmise aasta algab tänasest päävast ja Mihkel Pernit maksab raha kaks korda 
aastas, see on iga 7. detsembril ja iga 7. juunil 20 rubla, ja maksab siis 20 rubla 
nüüd kohe välja.  Mihkel Perniti nõudmine isa Hendrik Perniti vastu laste toitmise 
raha nõudmises jääb sel põhjusel tühjaks, et tema kõik isa kraami omale sai mis 
temale jäeb.
(Kohtu mõistus ja appellatsjooni seatud kord sai kohtukäijatele kuulutud.)