Ajavahemikus 10-17.06.1941 Eestis vahistatud ja Venemaale küüditatud isikud seisuga 1. detsember 2003
Aluseks on võetud ja läbitöötatud järgmised tööd ning andmepangad:
Eelpoolnimetatud andmebaaside ühendamisel ja selle kondnimekirja analüüsimise tulemusena on saadud 9300 ohvrit, nende seas 231 sõjaväelast, kes vahistati Värska suvelaagrist ja teistest sõjaväe asukohtadest. Need arvud ei ole lõplikud. Kui võrrelda Merkulovi ettekandega 17. juunist 1941, siis seal oli operatsiooni ohvrite arvuks Eestist nimetatud 9146, kuid pole selge, kas ettekandes nimetatud 224 eesti ohvitseri tuleb liita juurde üldarvule 9146. Liitmise korral saaksime ohvrite koguarvuks 9370. Vello Salo arvab, et Merkulovi ettekandes ei ole arvestatud tegevväelastega ja siis on meie senine tulemus 9300-231-46=9023 123 küüditatu võrra väiksem.
Olulised lähtekohad nimekirja koostamisel olid järgmised: vahistatud perekonnapeade kohta on arvesse võetud kuupäevad 10-17. juuni 1941, üksikjuhtumil ka 6.-8. juuni, sest on teada nendel päevadel väljakirjutatud vahistamise orderid või muud dokumendid isikute kohta, kes küüditati koos peredega. Mõned vahistatud või nende pereliikmed saadi kätte päev-kaks hiljem ja jõuti veel rongi peale panna. Juunikuus hiljem vahistatud nagu ka varem vahistatud ei ole käesolevasse andmepanka lülitatud. Nende väljaarvamise põhjendatust kinnitavad ka kinnipidamiskohad, sest on täpselt teada, kuhu 14. juunil 1941 küüdirongi pandud vahistatud mehed-naised saabusid. Nimekirja on kantud ka kriminaalkurjategijad ja prostituudid, kes lisati küüdirongi 15. ning 16. juunil 1941. Üldarvus kajastuvad rasedatena küüditatud emad, kelle lapsed sündisid teel või sundasumisel. Nende esialgne arv on 46. Nemadki, vahel nimeta jäänud surnult sündinud või paar päeva elanud lapsed, on 1941. a. kommunistide genotsiidikuriteo ohvrid.
9300 repressiooniohvri saatus käesoleva nimekirja esialgse analüüsi järgi: hukkus 3873, teadmata kadunud 611, ebaselge saatusega 110, põgenes 75, vabanes 4631.
Ebaselge saatusega 110 isiku puhul on liiga vähe dokumente ja teisi andmeid, et ohvriks langenud inimese saatuse võiks mingil viisil määratleda. Praeguses nimekirjas toodud põgenike arv peaks olema suurem. Enamus põgenikest vahistati teistkordselt ja saadeti kas vanglasse või sundasumisele tagasi. Üksnes Saaremaalt pärit juuniküüditatutest põgenes Kirovi oblastist Eestisse aastail 1946-48 enam kui 100 inimest. Neist hukkus teistkordsel sundasumisel 4, teadmata kadunuks jäi 1.
Dokumentide järgi vormistatud vabanemine aastatel 1954-58 ei näita inimese tegelikku saatust. Nende seas on nii juba 1941. a surnud lapsed, kelle saatus ei läinud korda formaalselt töötavatele julgeolekuametnikele kui ka põgenikke, keda ei leitudki üles. Nii 1954. a sundasumise kohas kui ka 1989. a Eestis, "vabastasid" või "rehabiliteerisid" KGB töötajad oma ohvreid, kes olid ammu hukkunud, ilma et oleks tuntud vähimatki huvi nende tegeliku saatuse vastu.
Teadmata kadunute kohta võib oletada, et suurem osa neist hukkus, täiendades sel moel ohvrite üldarvu. Tänu lähedastelt inimestelt saadud infole on ilmnenud juhtumeid, mille puhul esialgu dokumentide järgi kadunuks kuulutatud isik on vabanenuks osutunud. Enam kui 300 kannatanut jäi pärast vabanemist Venemaale, tagasiteed kodumaale leidmata, sest kehtis keeld kodukohta naasmiseks. Nemadki on Eesti Vabariigi jaoks kaotatud kodanikud.
Hukkunute arv on kõige täpsemalt fikseeritud. Puudulike arhiiviandmete tõttu Eestis on siin olnud suureks abiks Tomskis elava juuniküüditatu Vadim Makšejevi 10-aastane uurimistöö Tomski arhiivides. Temalt oleme saanud teateid peaaegu kõigi sinna väljasaadetud isikute kohta, sealhulgas täpsustus u 300 surmadaatumit, mida Eesti arhiivides ei leidu. Eesti arhiivides puuduvad andmed Siberis tervikuna hukkunud perede või seal orvuks jäänud laste kohta, nende toimikud asuvad tänini Venemaal. Ka Tomski arhiivis pole andmeid kõigi 1941. a sügisel hukkunud inimeste kohta, esimestel kuudel jäid paljud surmad fikseerimata. Näiteks teel hukkunud 9-kuune Malle Kuutmaa ja 2-aastane Kalle Kuutmaa Palmse vallast või 2-aastane Dmitri Porsjev Narvast. Dokumentide järgi lõpeb nende elutee küüdirongile üleandmise aktiga. KGB ühest ettekandest Eesti ja Läti 1941. a küüdirongide kohta teame, et teel suri 52 inimest. Meie senised andmed, mis tuginevad represseeritute mälule, ei ole selgelt piisavad.
Võttes kokku eelpool nimetatud viie grupi 14. juunil 1941 represseeritud Eesti kodanike saatused, võime väita, et enam kui 50% nendest inimestest ei pöördunud enam kodumaale tagasi.
Käesolevasse nimekirja ei ole võetud alates 30. juunist 1941 saartel alustatud teise küüditamise lainega represseeritud isikuid. RIR 6 annab nende arvuks u. 1000. Riikliku komisjoni ja Saaremaa Memento andmetel on massioperatsiooniga ehk nn jätkuküüditamisega saartelt ajavahemikul 30.06.-03.07.41 äraviidute koguarv 667.
Lisaks eelpool nimetatud ohvritele on selgunud vähemalt 741 isikut, kes olid küüditamise nimekirjades, kuid pääsesid 14. juunil 1941 toimunud vägivaldsest deporteerimisest. ERRB raamatu RIR 6 andmetel oli selle grupi isikute arv 415. Riigiarhiivi Filiaalis Valdur Ohmanni poolt läbivaadatud fondi 3 N/N järgi lisandub küüditamisest pääsenute senisele nimekirjale uusi nimesid. 3 N/N fondi aluseks on nimekiri, mida hakati koostama 23. juunil 1944, veel sõja käigus enne Eesti teistkordset okupeerimist selleks, et juunis 1941 alustatud operatsioon täies mahus lõpule viia. (ERAF, fond 2M/O, n. 2, s. 1). Kokku vähemalt 1603 isikut või perekonda. Nimekirja võeti isikud, keda nimetati "mitteleitud (mitteavastatud) natsionalistideks" ja nende kohta alustati toimikute koostamist ilmselt 1941. a juunis vormistatud, kuid teostamata jäänud küüditamise otsuste alusel. Samas on selles nimekirjas ka Eestist väljasaadetud ja Venemaal hukkunud 1941. a küüditamise ohvrid, kelle kohta koostatud dokumendid olid sattunud teiste represseeritute toimikutesse. Nad olid tolleks ajaks julgeoleku jaoks teadmata kadunud, arvestades et 1941. a lõpul ja 1942. a algul nii vangilaagrites kui ka sundasumisel hukkunute massi. Põgus tutvumine fondi materjalidega näitab, et neis materjalides leidub infot, mis võimaldab välja arvata mõned ekslikult juba ZEV-i nimekirja kaudu arvele võetud represseeritud. Seega pole uurimistöö veel kaugeltki lõppenud
Peep Varju