Võimuvahetuse päevil tuli igaühel teha oma valik. Kui 1940. aastal ei teatud, mis ees ootab, siis järgmiste üleminekute, nõukogude korralt fashistlikule ja tagasi, tagajärjed olid aimatavad. Eriti ohustatuna tundsid end 1941. aastal nõukogulikus tegevuses aktiivselt kaasalöönud, 1944. aastal nii Eesti Vabariigis kui saksa okupatsiooni perioodil juhtivates ametites töötanud kodanikud. Kuid mitte ainult, 1940.-41. aasta arreteerimised ning küüditamised olid rahval ehedalt meeles, millest jäi mällu teadmine, et kaitstud pole keegi. Sellistel poliitiliselt ebastabiilsetel aegadel tuli ette ka üsna teravaid pöördeid.
1911. a sündinud Bernhard-August (hiljem Reinhart või Reinhard E.) oli saksa ajal kehtiva korra vastase tegevuse eest poliitilise politsei (B IV osakond) poolt kolmeks aastaks koonduslaagrisse mõistetud. Ta oliähvardanud "sakslasi sugeda, öeldes et nende valitsuse ajal saab nälgida". 1944. a veebruaris põgenes ta Tallinna Töö- ja Kasvatuslaagrile alluvast Lavassaare töölaagrist. 1947. aastaks oli mehest saanud ÜK(b)P kandidaat ja valla Täitevkomitee esimees. 1944. a sügisel esitles ta end kui nõukogude aktivisti, keda oli saksa ajal selle eest karistatud. Sealjuures ilmnesid ka muud asjaolud. Esmalt heideti mehele ette tema 1941. aastal vabatahtlikult Eestisse jäämist. 1944.-45. aastal oli ta kahtlustatav sidemetes Uustalu bandega. [Johannes Uustalu hukkus 21.09.1945 Pärnumaal, Lellel. / metsavendade andmebaas] Samuti esines tema puhul maareformist üleastumise juhuseid, nagu ka kultuurimajandite normikohustustest vabastamisi. Hilisema andmete kogumise käigus (1970. a) selgus ka tema kuuluvus Kaitseliidu Harju Malevasse.
Kaitseliitu kuulunuid isikuid hakati jahtima koheselt 1940. a suvel. 1944. a Tallinna märtsipommitamise ajal hävis Riigiarhiivi materjalidest hulgaliselt Kaitseliidu Peastaabi ja malevkondade dokumentatsiooni ajavahemikust 1925-40. See andis sõjajärgsel perioodil endistele Kaitseliidu liikmetele lootust, et ehk ei suudeta nende seotust Kaitseliiduga tõestada. Paraku olid nõukogude ametnikud enne sõda jõudnud läbi töötada üsna suurel määral tules hävinud materjalidest (eeskätt Tallinna ning Tartu Malev) ning 1940-41 koostatud arvestuskaart oli piisav argument isiku arreteerimiseks. Võib vaid imestada, millise järjekindlusega on töödeldud Kaitseliidu materjale ning seda pika aja kestel. Täiendavaid isikukaarte koostati veel 1970. aastatel. 1980. a veebruaris lisati kartoteeki viimased kaardid 1940. a Tallinna Malevasse (RA fond 2163) kuulunute kohta.
Kui nõukogude ajal võeti arvele Kaitseliidu liikmed, siis saksa ajal asuti registreerima Rahva Omakaitsesse kuulunuid. Kuid leidub selliseidki kes mõlemasse kuuluda jõudsid. Heinrich Kruusi oli arvatud Kaitseliidu Tallinna Maleva orkestri liikmeks 27. augustil 1936 isikliku sooviavalduse alusel, ta oli orkestri malevkonna tegevliige. Hiljem sai temast 7. Hävituspataljoni orkestri vanem. 1942. aasta juurdlusmaterjalide alusel oli ta kommunistliku riigikorra pooldaja.