"Poliitvärvingute" kartoteegi üheks omapäraks on kindlasti see, et kompromiteerivate materjalide kogumine kestis hoolimata sellest, kas konkreetne isik oli elus või surnud. Nii tekkis hulk kaarte ka nende isikute kohta, kes olid mitte hiljuti vaid juba aastakümneid tagasi surnud. Nõukogude praktikas sai kogutud materjali suurepäraselt ära kasutada isiku sugulaste, sõprade, tuttavatega seotud juhtumite korral. Lugedes julgeoleku aruandeid kompromiteerivate andmete kogumisest nomenklatuursetel kohtadel olevate isikute kohta, on neis silmatorkavalt palju süüdistusi mitte niivõrd isiku enda kui tema perekonnaliikmete kohta. Samamoodi kogunes hulgaliselt infot Eesti põgenike kohta mitte ainult sõjajärgsetel aastatel, mil N Liit lootis need inimesed Läänest tagasi tuua (keda sel juhul oleks oodanud kui mitte kõrgeim karistus, siis vähemalt vangilaagritesse ja eriasumisele saatmine), vaid ka hiljem, kui nad juba teise riigi kodanikud olid.
Mihkel Hanseni kohta on ajavahemikus 1943-74 koostatud 20 kaarti, mis kajastavad tema tegevust Eesti Vabariigi ja saksa okupatsiooni ajal. Kokkuvõte neist oleks järgmine. Ta sündis Lellel, Pärnumaa talupidajate pojana, õppis 1925.-30. a Tartu Ülikoolis õigusteadust, oli EÜS liige. Töötas 1925.-28. a õpetajana Lelle-Hiienõmme algkoolis, oli 1931. a Pärnu vandeadvokaat Tallo juures vanemadvokaadi abi. Alates 1932. a oli Riigikogu liige, kuuludes Põllumeeste Kogusse võttis agaralt osa Isamaaliidu tegevusest. Aastatel 1934.-36. a oli vandeadvokaat Pärnus ja Maaomavalitsuste Liidu sekretär, 28. oktoobrist 1936 Järva Maavalitsuse esimees, 1. juulist 1937 Viljandi maavanem, millisest ametist vabastati omal soovil 8. juulil 1940.
1931. aastast tegutses ka "Pärnumaa Teataja" toimetuses, samast ajast algas ka tema poliitiline tegevus põllumeeste ridades, oli valitud Pärnu Põllumeeste Esituse sekretäriks. Isamaaliidu Viljandi Maakomitee juhatus otsustas ta 21.08.1937 vastu võtta Isamaaliidu Viljandi linna osakonna uueks liikmeks ning Isamaaliidu Viljandi Maakomitee juhatuse liikmeks. Kaitseliidu Sakalamaa Maleva liige. Oma tegevuse kestel oli Pätsi poliitika pooldaja.1939. a autasustati Eesti Punase Risti 3. klassi teenetemärgiga, suure hoole ja innuga läbi viinud rahvuspoliitiliste ja rahvuskultuuriliste ürituste teostamise eest.
Viljandi Maavalitsuses asus kohe pärast Punaarmee sissemarssi Eestisse 1940. a uue võimu vastuvõtmiseks ettevalmistusi tegema, mis seisnud selles, et kogu salajane kirjavahetus ja niisugused dokumendid, mida ei tahetud bolshevikele üle anda, toimetati kõrvale. Pärast maavanema ameti üleandmist 1940. a asus elama isatallu Lelle valda, kus elas kuni nõukogude võimu taandumiseni Eestist 1941. a. Nõukogude korra ajal oli tagaotsitav (oli metsas redus). 1941. a augusti lõpul tuli Viljandisse, kus ta 1. septembril maavanemaks määrati. Omal ajal oli temast räägitud kui poliitilisest karjeristist, saksavaenulikkust ei olevat tema juures märgatud. 1944. a viidi ta Viljandist üle Võru maavanemaks.
Mihkel Hansen põgenes 1944. a Saksamaale ja siirdus sealt 1948. a edasi Kanadasse. Album Academicumi andmetel oli ta 1950-51 Toronto Eesti Seltsi ja 1958-59 Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu esimees. Eestisse jäädes oleks tema saatus sootuks teistsuguseks kujunenud.
Hanseni Viljandi maavanemaks oleku ajal oli Tänassilmas vallasekretäri abiks tema seltsikaaslane Bruno Kulgma(a) (a-ni 1938 Kull). Nõukogude ajal astus ta parteisse ning temast sai Viljandi kompartei kaadriosakonna, hiljem partei kabineti juhataja. 1941. a sügisel arreteeriti ta Tänassilma vallas SD Tartu ametnike poolt ning viidi Tartu vanglasse. Tema küsimuses kuulati üle ka Mihkel Hansen, andes järgmise kommentaari: nõukogude korra ajal avanes Kulgmaal võimalus astuda parteisse, kuid mitte ideelise kommunistina, vaid selleks, et olla abiks endistele eestimeelsetele tegelastele.
Bruno Kulgmaa osas küsitleti veel teisigi seltsikaaslasi. Arnold Krimm, kes oli kuni 31. detsembrini 1940 Tallinna Ringkonnakohtu Rapla jaoskonna kohtupristav, saksa ajal Poliitilise politsei assistent andis samuti seletusi kommunistlikus tegevuses süüdistatud Bruno Kulgma tegevuse kohta väites, et B. Kulgma astunud EK(b)P-sse eesmärgiga töötada kommunistide vastu spionazhi ja sabotaazhiga. Näiteks osalenud B. Kulgma nõukogude ajal Viljandis kommunismivastasel eesmärgil tegutsenud grupis. Bruno Kulgmaa eksekuteeriti toetavatest tunnistustest hoolimata 22. aprillil 1942. Arnold Krimm põgenes 1944. aastal Rootsi.