Heiki Valk

Lõuna-Eesti maakalmistud: 1225-1800 A.D.

Resümee

Sissejuhatus. Arvestades kirjalike allikate vähesust ja ühekülgsust, on arheoloogiline andmestik kesk- ja varauusaegsetelt maakalmistutelt - külakalmistuilt ja kirikaedadelt - oluliseks ajalooallikaks maarahva argikultuuri ja maailmavaate kohta. Ühtlasi pakub arheoloogiline koondpilt pidepunkte ka tollasel Liivimaal valitsenud kultuurisituatsiooni määratlemiseks Euroopa laiemas taustsüsteemis ning aitab jälgida, kuivõrd leidis ülemkihtide “euroopalik” kultuur omaksvõtmist eestlastest maarahva seas. Iseäranis rohkelt on arheoloogilisi andmeid 13.-18. sajandi maakalmistute kohta Lõuna-Eestist: Viljandi-, Tartu-, Võru- ja Setomaalt. Käesolev raamat, mis tutvustab nende piirkondade kesk- ja varauusaegseid matmistraditsioone, kujutab endast peatselt ilmuva eestikeelse ülevaate lühiversiooni.

Allikad ja uurimislugu. Valdav osa informatsiooni Eesti 13.-18. sajandi maakalmistute kohta pärineb arheoloogilisest kontekstist. Oluliseks allikaks on nii kalmistute paiknemisandmed, juhuleiud kui ka kaevamistulemused. Eesti 13.-18. sajandi maakalmistute uurimisloo esimene järk ulatub 1870. aastatest tsaaririigi lõpuaastateni, seostudes Õpetatud Eesti Seltsi arheoloogiaalase tegevusega. 1920.-1970. aastatel oli huvi kesk- ja varauusaegsete kalmistute vastu väike: neid peeti väheväärtuslikeks, esiaegsetega võrreldes teisejärgulisteks muististeks. Selle aja vähesed kaevamised olid päästeiseloomulised või satuti kesk- ja varauusaegsetele matustele muinaskalmete uurimisel. 1950. aastatel ja 1960. aastate alguses kaevati mitmeid “ajaloolise aja” kalmistuid seoses paleoantropoloogilise uurimisteemaga. Kaevamised, peamiselt päästeiseloomulised, sagenesid maakalmistutel 1970. aastatel. Alates 1980. aastatest on kesk- ja varauusaja muistised pälvinud järk-järgult üha enam ka sisulist tähelepanu ajaloolise informatsiooni allikatena oma kasutusaja kohta. Arheoloogilisi kaevamisi on toimunud kokku 61 Lõuna-Eesti 13.-18. sajandi maakalmistul. Kogutud allikmaterjali - uuritud on ligi 2250 matust ning dokumenteeritud 1887 luustikku - võib pidada representatiivseks ning üldistusi võimaldavaks.

Nii matmiskombestiku kui kalmistute tähenduse avamisel möödaniku traditsionaalses kultuurikontekstis on peamiseks pidepunktiks 19. sajandi lõpust kuni nüüdisajani kogutud rahvaluule- ja etnoloogiline andmestik. Kultuuri järjepidevus ja konservatiivsus ning mahukad rahvaluulekogud pakuvad Eesti kesk- ja varauusaegsete kalmistute arheoloogilise ainese tõlgendamiseks häid võimalusi: ajaline distants külakalmistutele matmise ja folkloori talletamise alguse vahel on suhteliselt väike - vaid 5-8 inimpõlve. Iseäranis väärtuslikku allikmaterjali kujutab endast etnoloogiline ja rahvaluuleaines Setomaalt, kus keskajale omane kultuurisituatsioon ja olemisviis püsisid 1920. aastate alguseni.

Kirjalike allikate osa jääb arheoloogilise andmestiku tõlgendamisel üsna tagasihoidlikuks. Andmeid keskaja kohta on vähe, teadete hulk suureneb alles alates 17. sajandist. Siiski jäävad kesk- ja varauusaegsed kirjalikud allikad sillaks, mis võimaldab ekstrapoleerida 19.-20. sajandi pärimusandmeid külakalmistute kasutusaega.

Maakalmistud maastiku- ja asustuspildis ning rahvapärimuses. Keskaegse Euroopa üldises kultuurikontekstis olid kalmistud vahetult ja lahutamatult seotud kirikutega: matmine kirikaia pühitsetud mulda oli iga kristlase õigus ja kohus ning sellest ilmajätmine suurim, igavikulise tähendusega karistus. Surnuid maeti ka kirikute sisemusse. Kirikutesse ja kirikaedadesse matmine keelati Liivimaal valgustusaja saabudes 1773. a tervishoiualastel kaalutlustel. Selle ümberkorralduse raames sai alguse enamik nüüdisaegseid vanemaid maa- ja linnakalmistuid.

Erinevalt Õhtumaise Euroopa tavadest valitses Eestis alates maa ristiusustamisest kuni 18. sajandi alguskümnenditeni matusepaikade kaksiksüsteem: surnuid maeti nii kirikaedadesse kui ka külade juures olevatele külakalmistutele. Kirikaeda maetute osakaal võis olla suhteliselt väike: Rõuge kihelkonnas maeti sinna aastatel 1661-1696 näiteks vaid ligi kolmandik surnutest. Keskaegne Lõuna-Eesti oli kaetud tiheda külakalmistute võrguga: piirkonnast on neid teada 1153. Kõnesolevad matusepaigad asusid külasüdamikest vähem kui kilomeetri, tihti aga vaid 100-200 m kaugusel liivase või kruusase pinnaga küngastel. Külakalmistud paiknesid tihti teede ääres ja olid oma kasutusajal kaetud puudega.

Külakalmistute tagamaa on väike, piirdudes enamasti vaid mõne külaga: matusepaigast juba 3-5 kilomeetri kaugusel algas järgmisse kalmistusse matmise piirkond. Kuna rootsiaegsete külade arv on tihti 2-4 korda suurem külakalmistute omast, olid paljud külakalmistud ilmselt mitme küla ühiskasutuses: sinna on maetud ka naaberküladest, millel oma kalmistu puudus. Tõenäoliselt kujutab külakalmistu endast emaküla ja sellest tekkinud tütarkülade ühist matusepaika.

Sageli oli külakalmistul või selle läheduses väike kabel, vahel ka suur kivi- või puurist - märk matusepaiga kuuluvusest kristlikku kultuurikonteksti. Kabelite olemasolust annab tunnistust külakalmistutele sageli omane Kabelimäe nimetus. Sellele viitavad ka 17. sajandi kirjalikud allikad, mis räägivad surnute matmisest kabelite või nende varemete juurde, ning  pärimusteated külakalmistu juures olnud väiksest puukirikust. Õigeusulisel Setomaal on keskajale omane väikeste maakabelite e tsässonate (< vn часовня) traditsioon püsinud tänini. Osa neist külapühamutest seisab vanadel või tänini kasutusel olevatel külakalmistutel. Ilmselt on just sellised lihtsad väikekabelid andnud põhjust Eesti külakalmetele omase Kabelimäe toponüümi või kiriku-pärimuse tekkimiseks.

Lõuna-Eesti külakalmistutel nagu ka kirikaedadel vahel esineva üksiku suure kiviristi puhul pole tõenäoliselt tegemist üksikhaua tähisega, vaid märgiga kogu kalmistu pühitsetusest. Kabelid ja kiviristid lubavad arvata, et vähemalt hiliskatoliku ajal oli suur osa külakalmistutest kiriklikult aktsepteeritud. Üksikhaudu on kiviristiga tähistatud vaid õigeusu kultuurialasse kuuluval Setomaal.

Regionaalsel tasandil ei ilmne külakalmistute levikutiheduses suuremaid piirkondlikke erinevusi: matusepaiku leidub enam-vähem ühtlaselt kogu Lõuna-Eestis. Kirikute ja mõisate lähedus, kaugus teedest ja keskustest ei avalda külakalmistute paiknemistihedusele mingit mõju: kaugus “euroopaliku” keskuse ja külakalmistute vahel pole keskeltläbi suurem külakalmistute omavahelisest tavalisest vahekaugusest. Mõneti suuremaid väikekalmistuteta tühialasid leidub vaid Tartu linna ja Põhja-Tartumaa kihelkonnakeskuste ümbruses. Matusepaikade paiknemine järgib üldist asustustihedust ja on otseselt seotud omaaegse asustuspildiga. Sumbküladel põhineva asustusega piirkondades ei kujuta külakalmistud endast külade vahealadel, vaid kindlate külade juures olevaid matusepaiku; samas ei saa ääremaadel välistada ka talukalmistute võimalust.

***

Peamiseks allikaks külakalmistute tähenduse kohta mineviku argimõtlemises ja ajaloolisel kultuurmaastikul on suuline rahvapärimus, milles võib eristada nii ajaloolist kui uskumuslikku tasandit. Ajalooline pärimus kajastab mälestusi külakalmistute kasutusaja ja -asjaolude kohta: juttu on sõdadest, kalmete seosest kabelitega, aga ka viimastest matmistest. Tihti peetakse külakalmistuid rootsi või rootsiaegseteks matusepaikadeks. Valdavalt kajastub ajaloolises pärimuses kalmete kasutamise lõppjärk: hilisemad sündmused on varasemad varjutanud, neid kattes ja endasse sulatades.

Uskumuslik pärimus peegeldab traditsionaalmõtlemisele omaseid arusaamu kalmistust kui erilisest, keeldude ja tabudega seotud sakraalsest ruumist, kus on võimalikud kokkupuuted teispoolsuse ja tavapärasest erineva reaalsusega. Teated vaimude nägemisest, häälitsevatest luudest ja muust seletamatust, samuti matusepaikadega seotud keeldudest ning üleastumisele järgnenud karistustest annavad tunnistust sellest, et kalmistut peeti surnute elupaigaks. Pärimus matmata ja oigavatest luudest näitab, et inimluid loeti animatistlikult hingestatud asiolenditeks.

Rahvapärimus annab tunnistust matusepaikade tähendusest nende kasutusaegsel kultuurmaastikul: kalmistu on märk surnute pidevast kohalolekust elavate läheduses, selle ja teise ilma kokkupuuteala. Pärimus külakalmistute kohta kinnitab, et nendega seonduva sakraalsustunnetuse lähtekoht peitub sinna maetud surnutes. Kuna külakalmistutega seotud uskumused pärinevad traditsionaalsest, 19. sajandi suure mentaliteedimuudatuse eelsest elu- ja kultuurikeskkonnast, võiksid nad põhiolemuselt samalaadsel kujul ulatuda tagasi ka matusepaikade kasutusaega.

Leiud. Valdava osa Lõuna-Eesti 13.-18. sajandi maakalmistute leiuainesest moodustavad lihtsad ja odavast materjalist ehted, väiksed tööriistad ja tarbeasjad, mündid ning riietuse metallosad. Ehetest on kõige tavalisemateks leidudeks sõled, sõrmused ja helmed; vähem tuleb ette käevõrusid ja oimurõngaid. Kalmistuilt leitud tööriistade ja tarbeasjade seas on kõige rohkem nuge, kuid esineb ka nõelu, tuleraudu ja muid tarbeasju. Riietuse metallosadest on leitud enamasti pandlaid ja vöörõngaid; tekstiilijäänuseid on metalli küljes säilinud vaid väheste fragmentidena. Leidude dateerimisel esmaseks lähtekohaks olevate müntide puhul on tegemist peaaegu eranditult pisinominaalidega. Ehkki münte esineb kalmistutes juba alates 13. sajandi lõpupoolest, kasvab nende hulk märgatavalt 16. sajandil, eriti alates selle keskpaigast. 16. sajandi lõpupoolel ja 17. sajandil on mündid maakalmistutes väga tavalised panused.

***

Lõuna-Eesti maakalmistute leidude seas võib eristada kolme sagedamini koos esinevate eriaegsete esemete rühma, mille vahelised ajalised piirid seostuvad 15. sajandi keskpaiga ja 1630. aastatega. Alates 13. sajandist kuni 15. sajandi keskpaigani püsib kalmistute leiuaines ühetaolisena. Ehete seas valitsevad nupp- ja rullotstega hoburaudsõled ning ühtlaselt lameda lõikega ja segmentse keskkeermega spiraalsõrmused. Keskaja algus toob kaasa uute sõlevormide - kitsakaareliste rõngas- ja nurksõlgede - ilmumise. Kaelakeedes leidub lisaks peamiselt idapoolse päritoluga helmestele - kollastele rõngashelmestele ning väikestele kollastele kudrustele - rohkelt kaurikarpe, aga ka õhukesest pronksplekist ümarripatseid, kuljuseid ja muid ripatsehteid. Spiraalsõrmuste kõrval on 13.-14. sajandile omased kinnised, sageli servasoontega vitssõrmused, samuti mitmesugused lahtiste otstega sõrmused: pakseneva, vahel punutud või punumist jäljendava esiosaga või õhukese laia kilbiga. Märksa vähem on käevõrusid ja oimurõngaid, mida kuni 15. sajandi keskpaigani esineb Tartumaal üksikutel Novgorodimaale omase leiumaterjaliga kalmetel. Vaadeldavast ajast pärineb enamik pandlaid ja vöörõngaid; haudades on vahel ka rõivaid kaunistanud pronksspiraale. Ajajärgule on omased sirgeselgsed, külgvaates kolmnurkse teraga noad.

15. sajandi keskpaiku maakalmistute leiuaines muutub. Märgatavalt väheneb keede ja helmeste hulk. Peaaegu täiesti kaovad kuljused ning ripatsehted; arvukamalt püsivad vaid 14. sajandil ilmunud rombikujulised ristripatsid. Kitsakaarelised kaart ümbritseva nõelaga rõngas- ja nurksõled asenduvad vastavate laiakaareliste ja kaart läbiva nõelaga ehetega, mis on eriti 16. sajandil rikkalikult kaunistatud. Uute ehtevormidena saavad tavaliseks ümarate plaatotstega hoburaudsõled ning väänatud keskkeermega spiraalsõrmused, mida vähesel määral kanti siiski juba varem. Need ehted on muinas- ja keskaja piirimaadel ilmunud rullotstega hoburaudsõlgede kõrval tavalised veel ka Liivi sõja ning Poola ajal. 16. sajandi keskpaiku, Liivi sõja eel, lisanduvad spiraalsõrmustele arvukad pitsatsõrmused. Varasemate sirgeselgsete nugade asemel on ajajärgule omased pikad ja sihvakad eksemplarid.

Rootsi ajal omandab maakalmistute leiuaines uue üldilme. 17. sajandil, nähtavasti 1630. aastatel, ilmuvad mitmed uued sõlevormid: väiksed vits-, süda- ja tähtsõled ning kühmulise servaga valatud rõngassõled. Kasutusele tulevad mitmesuguse kujuga ja erinevat värvi uuelaadsed klaashelmed, mis on ilmselt valmistatud kusagil Liivimaal. Haudades esineb ka eelmisele sajandile omaseid hoburaud- ja rõngassõlgi ning pitsat- ja väänatud keskkeermega spiraalsõrmuseid, kuid nende arv on märgatavalt vähenenud. Maakalmistute leiuainese ajaline ülempiir ulatub 1720.-1730. aastateni  -hilisemad 18. sajandi leiud seostuvad valdavalt kiriklike surnuaedadega. Selleaegsed hauad on juba väga leiuvaesed: neis leidub peamiselt vaid münte ja väikseid vitssõlgi.

Lõuna-Eesti 13.-18. sajandi maakalmistute leiumaterjal sarnaneb esemete üldilme poolest tervikuna Läti vastavate muististe omale. Samalaadseid leide, kuigi märksa vähem, on ka Põhja- ja Lääne-Eestist. Lääne poolt, Fennoskandiast ja Läänemere-äärsetest saksa hansalinnadest Lõuna-Eesti maakalmistute leidudele vasted peaaegu puuduvad: erandiks on vaid 13.-14. sajandi “hansasõled”. Ida pool pakub 13.-14. sajandil võrdlusvõimalusi Novgorodi ja Novgorodimaa loodepoolsete äärealade kalmete leiumaterjal. Novgorodi kronoloogia kehtib Lõuna-Eestis vaid selliste esemetüüpide puhul, mille leviku põhiareaal jääb Eestist ida poole. Kuna mitmed ehtevormid püsivad Liivimaal märksa kauem kui Novgorodis või Loode-Venemaal, tuleb siinsete leidude dateerimisel tugineda eeskätt kohalikele suletud kompleksidele.

Lõuna-Eesti kesk- ja varauusaegsete maakalmistute leiud annavad tunnistust ehtimistraditsioonides ja argikultuuris 13. sajandi algusest kuni Rootsi aja lõpuni valitsenud suurest järjepidevusest. Laiemas läänepoolse Euroopa kalmistuarheoloogia kontekstis on tegemist ajastut silmas pidades vägagi rikkaliku leiuainesega, mis on koostise ja rohkuse poolest võrreldav vaid Läti ja Leedu omaga. Märkimist väärib muinasaegse algupäraga ehtevormide kauane püsimine: nii rauaaegse taustaga hoburaudsõled kui spiraalsõrmused on kasutusel kuni Rootsi aja lõpuni.

Matmiskombed. Lõuna-Eesti 13.-18. sajandi maakalmistute matmiskombestikus on kõrvuti nii kristliku kui ristiusueelse taustaga jooni. Muinaskommete jäänusena esineb külakalmistutel kuni 16. sajandini vahel üksikuid põletusmatuseid. Surnud on maetud valdavalt peaga lääne poole, kuid Võrumaal tuleb kuni 17. sajandini rohkesti ette ka meeste ja naiste soolist vastandorientatsiooni. Surnu matmisest riietatuna annavad tunnistust sõled, sõrmused, kaelakeed ja riietuse metallosad. Rohkesti esineb väiksemaid hauapanuseid, peamiselt münte ja nuge. Vaatamata ristiusueelsete joonte püsimisele erineb kesk- ja varauusaegsete kalmistute matmiskombestik märgatavalt muinasaegsest: keskaja saabudes sai valitsevaks matmine peaga lääne poole, kadusid suuremad hauapanused ning surnute põletamist hakkas ette tulema vaid harva. Need muutused on märgiks kultuuritraditsioonides 13. sajandil toimunud suurest muudatusest.

Alates ristiusustamise ajajärgust kuni traditsionaalkultuuri hääbumiseni on Lõuna-Eesti maakalmistute matmiskombestik silmapaistvalt stabiilne, säilitades sama üldilme 13. sajandist kuni 18. sajandini, rahvaluule andmetel aga kohati veel 19. ja 20. sajandilgi. Surnule raha ja väiksemate tarbeasjade - nõela-niidi, kammi või peaharja, saunaviha, piibu ja tubaka jms kaasapanek püsis Eestis laialdaselt ning pole Seto- ja Võrumaal kadunud tänini. Kirstu pandi vahel ka viinapudel või sööki. Ainsateks külakalmistute kasutusaja vältel toimunud suuremateks muudatusteks on väheste põletusmatuste kadumine 16. sajandil ning vastandorientatsiooni taandumine Võrumaal 17. sajandil. Hauapanuste osas väärib rõhutamist müntide arvukuse märgatav kasv 16. sajandil ning nugade hulga vähenemine Rootsi ajal.

Rahvauskumused ja etnoloogilised andmed näitavad, et matmiskombestiku kujundamisel on esmatähtsat osa etendanud uskumused: matmisriitused peavad tagama lahkunu normipärase ülemineku teispoolsusse ja rahu ning hea käekäigu hauataguses ilmas. Siirderiituste täitmine on vajalik ka elavate turvalisuse jaoks: pahane ja rahuolematu surnu võib ilmuda kas unes või kodukäijana, heatahtlikelt võib aga oodata õnnistust ja abi. Lõunaeesti rahvauskumustes on hauapanuste puhul esmatähtis nende funktsionaalne tähendus: surnule kaasa antavad esemed on mõeldud eeskätt lahkunu vajaduste rahuldamiseks. Kuna matusekommete sotsiaalne, elavate ühiskonnale suunatud aspekt jääb nii seto kui lõunaeesti etnoloogilises materjalis vaevumärgatavaks  -matusetalitus pole surnu staatuse rõhutamise vahendiks -, oli sotsiaalsete või ealis-sotsiaalsete tegurite roll matmiskombestiku kujundajana ka kesk- ja varauusaegse Lõuna-Eesti maarahva seas tõenäoliselt minimaalne. Matmiskombestiku analüüs näitab samuti, et enamik kalmistutest leitud esemeid ei kujuta endast ealis-sotsiaalse staatuse sümboleid: ehetest võiksid vaid helmed olla kandja vallalisuse märgiks. Sotsiaalne staatus ilmneb kalmistute arheoloogilises aineses üksnes Kambja kirikuhaudade puhul, kus maetute erilisele positsioonile viitavad sagedased hõbeehted. Matusekombestiku stabiilsus alates keskaja algusest kuni 19.-20. sajandini ning uuematele kombeseletustele 15.-17. sajandi kirjalikes allikates leiduvad paralleelid lubavad arvata, et rahvaluulekogudes kajastuvad arusaamad matusekommete tähendusest ulatuvad tagasi keskaega.

Uskumusfaktori esmatähtsus matmiskombestiku kujunemisel väljendub eriti ilmekalt seto traditsioonis, mida iseloomustab religioosse mõtteviisi kauane kestmine ning kindlate piiride puudumine elavate ja surnute maailma vahel. Teadmine surnu jätkuvast eksistentsist avaldub hauapanustes, samuti kalmudel söömises ja hingede mälestamises. Haudadel on  söödud ka Liivimaa kesk- ja varauusaegsetel maakalmistutel: see kajastub nii kirjalikes allikates kui arheoloogilises aineses - kalmistutelt leitud loomaluude ja savinõukildude näol. Nii nagu külakalmistutega seotud kohapärimuses ja uskumustes hauapanuste tähenduse kohta, väljendub ka kalmudel söömisega seotud rahvatraditsioonis väljendub usk surnu edasielamisse keha matusepaigas. Sama uskumustaustaga on Seto- ja Võrumaal tänini püsiv järelpanuste komme  -asjad, mida surnu unes nõuab, tuleb viia kalmule või matta haualiiva - ning ilmselt ka külakalmistutest leitud aarded.

Lõuna-Eesti 13.-18. sajandi maakalmistute matmiskombestik erineb oluliselt nii tollases Euroopas kui ka Liivimaa linnades levinud kristlikest matmistavadest. Eriti terav on kontrast keskajal: 16. sajandi lõpupoolel 1-8. sajandil esinevad ka linnakalmistute matmiskombestikus maakalmistutele omased jooned.

Kalmistute kasutuslugu, kiriklik kontekst ja tähendus. Külakalmistute seas leidub nii muinastaustaga kui ka keskajal alguse saanud matusepaiku. Hilismuinasajast kanduvad keskaega üle laiba- või maa-aluste põletusmatustega kalmistud, kivikalmetesse matmise järjepidevus seevastu katkeb. Juhul, kui külakalmistu asub kivikalme vahetus läheduses, on sinna matma hakatud pärast pikemat vaheaega. 13. sajandil, nähtavasti maa ristiusustamise järel ja tagajärjel, on rajatud palju uusi külakalmistuid, mõned ka rooma rauaaja tarandkalmete juurde.

Arheoloogia andmetel iseloomustab külakalmistuid suur kasutamisjärjepidevus, mis ei katke ka 16. sajandi teise poole ja 17. sajandi alguse sõdades  p-igem on kalmetesse matmine siis veelgi sagenenud. Ka juhul, kui sõda tõi kaasa asustuse diskontinuiteedi, on normaalse elukorralduse taastudes vanad kalmistud taas kasutusele võetud. Ehkki Rootsi aja saabudes külade juurde matmine keelati, ei näita arheoloogilised andmed enamasti kalmetesse matmise vähenemist. Seda võib oletada vaid 17. sajandi lõpukümnenditel, ent siin ei lase võimalikke muutusi jälgida ühest küljest 1660.-1670. aastate müntide pikk kasutusaeg, teisalt aga Põhjasõda ja järgnenud katk, mille ajal taas väga palju surnuid vanadesse kalmetesse maeti. Ka juhul, kui matmine Rootsi aja lõpul mõnevõrra vähenema hakkas, oli kalmete traditsioon veel 18. sajandi alguskümnendil sedavõrd värske, et vanad matusepaigad sõja ja katku ajal taas kasutusele võeti. Külade juurde matmine lõppes üldiselt 1720. aastatel, kuid teateid üksikutest järelmatustest on kogu 18. sajandist. Viimaste surnute matmist külakalmetele - enamasti olid nendeks võõrad või külaühiskonna heidikud - mäletati veel 1920. aastatel. Õigeusulisel Setomaal maeti kalmetesse mõneti kauem - 19. sajandi keskpaigani. Laossina ja Podmotsa keskaegse taustaga külakalmistud on kasutusel tänini.

***

13.-18. sajandi maakalmistute matmiskombestik erineb paljuski muinasaegsest, kuid pole vastavuses ka keskaja kristliku Euroopa normidega. Muinas- ja kristliku taustaga uskumuste paralleelsus ei tähenda tõenäoliselt kahe uskumustesüsteemi vastandumist, vaid erineva taustaga üksikelementide rahulikku kooseksisteerimist. Kuigi muinastaustaga kommete olemasolu annab siiski tunnistust kristlike traditsioonide vähesest omaksvõetusest, seda ka väliste kommete tasandil, ei tähenda see tõenäoliselt siiski muinasuskumuste teadlikku vastandamist kristlikele.

Matmiskombed ja rahvaluuleandmed võimaldavad rekonstrueerida kesk- ja varauusaegseid kujutelmi teise ilma kohta. Tõenäoliselt usuti inimest edasi elavat kehalisel kujul; teist ilma pole kujutletud paradiisina, kus oleks tagatud surnu heaolu. Matmiskombed viitavad teispoolsuskujutelmades 13. sajandil ristiusu mõjul toimunud olulisele teisenemisele. Kui muinasuskumuste teine ilm on paljuski sarnanenud maisele, siis keskaja saabudes näivad teispoolsuskujutelmad olevat muutunud ebamäärasemaks. Ilmselt on vähenenud usk surnu võimesse kaasa rääkida oma saatuse kujundamisel: see on arvatud olevat juba väliste jõudude meelevallas. Tõenäoliselt ei tulene matmiskombestiku muutumine 13. sajandil üksnes kiriku survest - selleks puudus reaalne kontrollimehhanism  v-aid viitab uskumuste olulisele teisenemisele ristiusu mõjul. Samas võisid üksteise kõrval paralleelselt püsida erinevad ja vastuolulised uskumused. Matmiskombestiku ühelaadsus 13.-19. sajandil lubab oletada, et ka uskumuspilt on kogu selle aja vältel olnud põhijoontes ühetaoline.

Külakalmistute matmiskombestik ning kirikaedade ja külakalmistute paralleelne kasutamine annavad tunnistust segausundilisest, sünkretistlikust maailmapildist. Matusepaikade rohkus ja matusekombed on ühest küljest märgiks ristiusueelsete traditsioonide püsimisest, kuid teisalt viitavad 13. sajandil matmistavades toimunud muudatused ning külakalmistute seos kabelite ja ristidega kristliku tausta ja sisuga uskumuste kaalukale osale rahva maailmapildis.

***

Euroopa kontekstis anomaalsete külakalmistute tekke ajalooliseks taustaks on tõenäoliselt 1214. või 1215. a paavst Innocentius III poolt Liivimaa vastristituile antud õigus valida matmine oma tahte kohaselt. Kombestiku osas tehtud järeleandmise põhjuseks oli ilmselt kiriku soov ära hoida tõsisemaid konflikte vastristitutega, sest poliitilised olud olid vallutataval maal 13. sajandi alguses veel vägagi ebastabiilsed. Ehkki mööndused olid mõeldud ajutistena, sai vallutusperioodil kujunenud olukord tavaõiguse lähtekohaks ning jäi kestma sajanditeks.

Kiriku suhtumine külakalmistutesse oli katoliku ajal de facto nähtavasti valdavalt tolerantne: kohalikud matusepaigad ja kirikaiad eksisteerisid kõrvuti, kusjuures tavaõiguse ja kirikliku õiguse vahelisi pingeid vähendas suure osa külakalmistute seos kabelitega ja tihti legaliseeritud staatus. Veenvaimaks tõendiks salliva hoiaku kohta on külakalmistute suur arv. Tõenäoliselt saab kogu katoliku aja vältel kiriku tõsisemast sekkumisest matmistavadesse kõnelda vaid 13. sajandil, mil seoses ristiusustamisega viidi kombestik enam-vähem vastavusse euroopalikele normidega. Külakalmistud ja kirikaiad vastanduvad Lõuna-Eestis teravalt alles Rootsi ajal, alates 1630. aastatest - esmalt luteri kiriku, seejärel vastureaktsioonina ka maarahva vaatenurgast. Kirjalikes allikates mainitakse 17. sajandil külade juurde matmise eest trahvi- ning peksukaristusi, samuti surnute üleskaevamise nõuet.

Ehkki kirjalikud allikad märgivad külakalmistutele matmise põhjusena peamiselt majanduslikke asjaolusid (kõrge tasu kirikliku matuse eest, kaugus, teeolud jne), on kombe tagamaad pigem uskumuslikku laadi. Soov matta kodu lähedale tuleneb ühest küljest teadmisest, et surnute elu jätkub hauas, teisalt aga veendumusest, et kommunikatsioon surnutega on põhimõtteliselt võimalik ja et surnud võivad mõjutada elavate käekäiku.

Matusepaikade kaksiksüsteem annab tunnistust rahvapäraste ja kiriklike suhtumiste ning väärtushinnangute põhimõttelisest erinevusest. Kui kiriku vaatenurgast oli inimese jaoks esmatähtis kristlik matusetalitus ja haud pühitsetud mullas, siis maarahva prioriteediks oli matmine kodu lähedusse ja traditsioonipäraste matusekommete järgimine.

Europaniseerumisprotsessi kajastused. Ehkki ristiusustamine 13. sajandi algusveerandil tõi lisaks sotsiaalsetele ja poliitilistele muudatustele kaasa kultuuripildi teisenemise - sellest annavad tunnistust muutunud matmiskombed ja osa vanade ehtevormide kadumine - ei tähendanud see veel Eesti maapiirkondade “euroopastumist”. Endiselt jäid püsima mitmed rauaaja traditsioonidel põhinevad ehted, jätkus matmine külakalmistutele ning matmiskommetes ja surmauskumustes säilis palju ristiusueelseid jooni. Arheoloogilistel, kirjalikel ja rahvaluuleallikatel põhinev koondpilt annab tunnistust sellest, et kahest viimase tuhande aasta vältel on maal toimunud kaks suuremat, põhimõttelise ja olemusliku tähendusega kultuurilist murrangut. Üks neist seostub 13. sajandi vallutuse ja ristiusustamisega, teine 19. sajandi kultuuriuuendustega, mille käigus varasem, nähtavasti alates keskaja algusjärgust suuresti ühetaolisena püsinud kultuuri- ja entaliteedipilt asendus uue, “euroopalikuga”.

Kalmistute arheoloogiline aines näitab kultuurisituatsiooni suuri erinevusi Liivimaa maapiirkondades ja linnades. Eriti suured on erinevused keskajal, mil linnade matmiskombed järgisid peaaegu täielikult euroopalikke norme. Matmiskommete põhjal kujutasid Liivimaa linnad kesk- ja varauusajal endast väikseid euroopaliku kultuuri saarekesi, mille mõju maapiirkondadele peaaegu puudus. Ka kihelkonnakirikud, mõisad ja linnused ei avaldanud maarahva matusekombestikule mingit mõju. Kalmistuleiud kirikaedadeltki sarnanevad külakalmistute omadega. Euroopalikele normidele mittevastavad maarahva matmistraditsioonid on märgiks Liivimaa ühiskonna tugevast etnosotsiaalsest ja etnokultuurilisest polarisatsioonist ning “euroopaliku” taustaga kultuuriuuenduste üksnes valikulisest ja pinnapealsest omaksvõtmisest: pärast esmaseid, vallutusaegseid muudatusi võetakse üle vaid uuendused, mis on kooskõlas vana kultuuritaustaga. Kalmistute arheoloogiline aines peegeldab Lõuna-Eesti maarahva kohanemisstrateegiat vallutuse tagajärjel muutunud oludega: 13. sajandi sotsiaalsed ja poliitilised muudatused toovad kaasa kultuurilise endassesulgumise, stagnatsiooni ja passiivse vastandumise võõra kultuuritaustaga ülemkihtidele. Ehkki keskaegse talumehe jaoks ei pruugi vanade matusekommete järgimine olla teadliku opositsiooni ilminguks, vaid pelgalt traditsiooni järgivaks kombetäitmiseks, on objektiivselt siiski tegemist märgiga suurest vastasseisust maarahva ja valdavalt mittekohaliku päritoluga ning võõrkeelse sotsiaalse eliidi vahel.

Arheoloogia andmed annavad tunnistust suurtest erinevustest ühelt poolt Liivimaa, teisalt Saksamaa ja Fennoskandia kesk- ja varauusaegses kultuuripildis. Erinevused ilmnevad nii Liivimaale omases matusepaikade kaksiksüsteemis, arhailistes ja paljuski ristiusueelsetel arusaamadel põhinevates matusekommetes kui ka lihtrahva riietuses ja ehetes: rauaajale omaste ehtimis- ja rõivatraditsioonide püsimine kesk- ja varauusajal kujutab endast laiemas Põhja-Euroopa kontekstis anakronistlikku nähtust. Kõik see annab tunnistust Liivimaa põlisrahva suurest kultuurilisest konservatiivsusest ajastu üldises taustsüsteemis ning “europaniseerumisprotsessi” pikaajalisusest. Liivimaa põlisrahva 13.-18. sajandi matmiskombed on märgiks piirkonna perifeersest asendist Euroopa kultuuriliste keskuste suhtes: samalaadseid matmiskombeid leidub vaadeldaval ajal vaid Leedus, Saamimaal ning ortodoksi kiriku aladel elavate soomeugri rahvaste juures. Sünkretistliku uskumustaustaga matmiskombed, mis valitsesid Liivimaal 18.-19. sajandini, kujutavad endast Euroopas kultuurinähtust, mis on omane muinasuskumuste ristiusuga asendumise ajajärgule. Erinevalt lääne- ja põhjapoolsetest naabermaadest, kus külakalmistutele matmist ja väikeseid hauapanuseid esines vaid väheste põlvkondade vältel, kestab üleminekuperioodile omane olukord Liivimaal ligi kuus sajandit. Kultuurisituatsiooni arhailisuse ja konservatiivsuse peapõhjus peitub ilmselt Liivimaa kirikuolude iseärasustes - sisuline misjonitöö põlisrahva seas jäi võimuküsimuste kõrval teisejärguliseks -, ühtse keskvõimu puudumises ning ühiskonna tugevas etnosotsiaalses polarisatsioonis.